Töörühm koosseisus:

22 jaanuaril 2000

Kaugtööks nimetatakse töötamise viisi, milles töötaja füüsilist kohalolekut asendab infotehnoloohiliste vahendite kasutamine. Kaugtöö puhul asendab töötajate liikumist teabe liikumine, füüsilist kohalolekut asendab virtuaalne kohalolek.

Käesolev raport käsitleb kaugtöö kui töömeetodi kasutamisvõimalusi riigi haldusjuhtimise korraldamisel. Ülesande püstitus töörühmale Peaministri büroo poolt on järgmine:

Kuidas oleks võimalik tegelikkuses rakendada kaugtööd Eestis? Mida me sellega õigupoolest tahame saavutada? Kas vähendada halduskulusid? Katsetada uue ühiskonna mudelit? Anda inimestele võimalus olla ministeeriumis tööl ka maal elades?

Töörühm seostab kaugtöö ulatuslikuma rakendamisega ja riikliku kaugtöö-süsteemi väljatöötamisega järgmisi tulemusi:

• halduskulude vähendamine,
• riigitöötajate tööjõubaasi laiendamine,
• ametnikkonna motiveerituse, isikliku vastutuse ja efektiivsuse suurendamine,
• piirkondliku toimetuleku suurendamine,
• maapiirkondade sotsiaalse struktuuri stabiliseerimine.

Järgnevalt on lühidalt iseloomustatud neid ülemaailmseid arenguid haldusjuhtimises alates 1970-test aastatest, mis on vahetult seotud kaugtöö rakendamisega avalikus sektoris.

Paindlikkuse suurendamine

Suurendamaks avaliku sektori paindlikkust, motivatsiooni ja läbipaistvust on toimumas üleminek hierarhiliselt juhtimiskorralduselt lepingulisele ja protsessikeskselt juhtimiselt tulemustele suunatule. Lepinguliste suhete kasv on iseloomulik nii organisatsiooni kui ametniku tasandile. Organisatsioonides rakendatakse näiteks ülesannete lepingulist delegeerimist, ametnike puhul avalike süsteemide eelistamist.

Detsentraliseerimine

Selleks, et suurendada avaliku sektori kandepinda ja vähendada inimeste võõrandumist riigist on toimunud funktsioonide ja otsustamisõiguse detsentraliseerimine. See on kasvanud nii vertikaalses (iseseisvate asutuste teke) kui horisontaalses (regionaalse tasandi tähtsuse tõus) mõistes.

Infotehnoloogia kasutamine

Suurendamaks avaliku sektori efektiivsust, kliendisõbralikkust ja avatust on keskseks muudatuste suunaks infotehnoloogia arengust tulenevate võimaluste rakendamine. Kaasaegse infotehnoloogia kasutamine on oluliselt muutnud avaliku halduse ülesehitust, funktsioneerimist ja suhtlemist kodanikega. On kasvanud detsentraliseeimine, elektrooniline asjaajamine ja suurenenud asjaajamise läbipaistvus.

Muutused töögraafikus

Tulenevalt infotehnoloogia arengust, muutustest inimeste töötamisharjumustes ning juhtimisteoorias ja -praktikas on avalikus teenistuses juurdumas paindliku töögraafiku kasutamine.

Kokkuvõtlikult taustast

Konkurentsi süvenemine rahvusvahelisel tööjõuturul

Kaugtöö kui meetodi laiem kasutuselevõtt võimaldab ühelt poolt konkureerida töökoha pärast mistahes maailma nurgast ja teiselt poolt kujundab ühtse turuhinna teatud kvalifikatsiooniga tööjõule. Täna on selleks infotehnoloogia vallas töötavad kõrgharidusega spetsialistid, homme teadlased, insenerid, arstid, õpetajad jt.

Kaugtöö juurutamine Eesti avalikus halduses kiirendab tööjõu hindade ühtlustumist, kuna üha suurem ring kõrgepalgalisi kaugtöötajaid, kes on oma tööd suutelised müüma üle maailma, tugevdab Eesti majanduse arengut ja suurendab maksude laekumist. Paratamatult tuleb leppida faktiga, et teatud spetsialisti kategooriast kõrgemale käib tasustamine Eesti Riigile üle jõu, samas tihtipeale puudub Eestis püsiv vajadus niisuguste spetsialistide järgi.

Vahendatud suhtluse osatähtsuse kasv

Vahendatud suhtluse puhul kasutatakse persoonidevahelisel suhtlemisel erinevaid tehnilisi vahendeid. Kasvav vajadus vahendatud kommunikatsiooni järele on seotud sellega, et ühelt poolt toimub tööviljakuse kasv - üks spetsialist on suuteline teenindama üha suuremat arvu inimesi. Teiselt poolt toimub kitsas spetsialiseerumine, mille tulemusel ühe eriala spetsialistide ring paikneb üha laiemal territooriumil. Seega spetsialistide omavahelised konsultatsioonid, kollektiivne õppimine, erialased nõupidamised jne muutuvad "näost-näkku" vormi puhul üha kallimaks. Kompenseerimaks igapäevase näost-näkku suhtlemise defitsiiti on kasutusele võetud uha laienev ring vahendatud kommunikatsiooni tehnikaid ja vahendeid.

Tekstipõhiselt häälepõhisele

Kui Interneti algusaegadest tänaseni on domineerinud tekstipõhine suhtlemine, siis täna on initsiatiivi haaramas kõnepõhine ja juba lähiajal suureneb videopõhine suhtlemine. Selle eelduseks on sidekanalite läbilaskvuse järjekindel kasv, personaalseks suhtlemiseks vajalike seadmete ja tehnoloogia kiire odavnemine ning vajaliku tarkvara tasuta levitamine. Tehnoloogia odavusest ja tema levikust tingituna kasutatakse seda üha enam ettevõtetesiseste ja vaheliste ühisprojektide läbiviimiseks ja koordineerimiseks. Samadel põhjustel suureneb individuaalkasutajate hulk maailmas.

Kaugtöö kasutamist Eesti avalikus halduses on võimalik näha kolmel erineval tasandil. Esimene tasand – individuaalne töö. Seda tasandit iseloomustab töötaja eemalolek muust töökollektiivist, ise-hakkamasaamine, enesedistsipliini vajalikkus. Nagu järgnevalt näeme, on Eestis hulganisti kaugtöö kogemusi mitmesuguste ekspertide ja projektijuhtide osas. Lähitulevikus peaks kaugtöö vormis täitma mitmesuguseid tehnilisi ülesanded nagu andmete sisestamine, tõlkimine, dokumentide toimetamine ja kirjutiste küljendamine. On tõenäoline, et suureneb niisuguste ülesannete osakaal avalikus halduses nagu interneti-paikade hooldamine ja e-posti töörühmade korraldamine. Tehnilises mõttes ei pea üksiktöötaja tingimata omama ametiruumi, mõeldav on töötamine kodus. Kuid sellisel juhul on nõuded enesedistsipliini osas eriti suured. Põhjamaade kogemus ütleb, et vajalik on sellisel juhul mini-töökeskkonna loomine kodustes tingimustes kuni tööriiete kasutamiseni.

Teine tasand on üksikute riigiasutuste paiknemine ema-asutusest (ministeeriumist, ametist) eemal. Siin on tegemist kaugtööga selles mõttes, et tööülesannete jagamist ja aruandlust tehakse kaugmeetodil, töötajate füüsilist liikumist asendab teabe liikumine. Nimetatud teise tasandi kaugtöös võib olla mitmesuguseid lahendusi. Ühelt poolt allüksuste teadlik paigutamine perifeeriasse näiteks sotsiaalsetel või julgeolekulistel eesmärkidel. Teiselt poolt perifeerias vajalikku avalikku haldust teostavate ametnike töö ümberkorraldamine (näiteks looduskaitse, toll, politsei jne).

Kolmas tasand on seotud ministeeriumide või ametite paiknemisega väljaspool pealinna. Sellisel juhul suureneb tarvidus infotehnoloogilise kommunikatsiooniks valitsuse ja ministeeriumi vahel, ja sellest tulenevas töökorralduses on kaugtöö elemente. Siiski on käesoleva rapordi töörühm arvamusel, et niisuguseid juhtumeid ei saa käsitleda kaugtööna, ja et riigi juhtimise seisukohalt on valitsusasutusi otstarbekas hoida pealinnas. Halduse tugisüsteemides aga on igati mõistlik rakendada kaugtööd.

Kolmanda tasandi liikumiste puhul (näiteks haridusministeeriumi paigutamine Tartusse) suureneb esialgu tõepoolest vajadus kaugtöö korralduse järgi, sest sissetöötatud rutiine ja juhtimissüsteemide konservatiivsust arvestades tuleb teatud aja jooksul kasutada endisi, vastavate oskuste ja vilumustega töötajaid. Käivituksid esimese ja osaliselt teise tasandi kaugtöö mudelid.

Seega, antud raporti töörühma seisukohalt on kaugtööst põhjust rääkida esimesel ja teatud määral teisel tasandil. See on kas individuaalne töö (töö kodus või vastavates kaugtöö-keskustes) või all-asutuse töö väljaspool pealinna.

Tänaseks on infotehnoloogiliste vahendite kasutamine riigihalduses üldlevinud. Oskuseline valmisolek on üldjuhul olemas, harjutud on suhtlema interneti (või lokaalvõrgu) kaudu. Reeglina toimub kooskõlastamist vajavate dokumentide ettevalmistamine (näiteks maavalitsustes, ministeeriumides) võrgu kaudu, infotehnoloogia kasutamise mugavuses ja operatiivsuses ollakse veendunud. Näiteid võib tuua maavalitsuste vaheliste erinevate osakondade koostööst läbi e-posti listide (maasekretäride, infotöötajate, arendustöötajate jne). Küllaltki levinud on e-posti kasutamine omavalitsuste omavahelisel tööalasel suhtlemisel.

Suurpäraseid näiteid kaugtööst leiab näiteks põllumajandusministeeriumist ja keskkonnaministeeriumist. Põllumajandusministeerium on kasutanud mitmete projektide juures eksperte, kes põhilise osa ajast viibivad Lõuna-Eestis või saartel ja suhtlevad tööandjaga elektrooniliselt. Keskkonnaministeeriumist on näiteid kümnekonna autoriga kirjutiste koostamisest puhtalt kaugtöö vormis. Kindlasti on sarnaseid kogemusi ka teistes ministeeriumites, näiteks välisministeeriumis oma diplomaatide hajutatud võrguga.

Alljärgnevalt vaatleme avaliku sektori valmisolekut kaugtöö korraldamiseks erinevate aspektide kaupa: juhtimistasand, tehnoloogia, vilumused ja oskused, seadusandlus, sotsiaalne ja kultuuriline keskkond.

Juhtimisalase valmisoleku all mõistame töötajate tegevuse koordineerimist ja motiveerimist kaugtöös kasutavate kommunikatsioonivahendite abil. Valdav enamus Eesti tänasest juhtimispraktikast avalikus- ja erasektoris toimub vahetu kontakti baasil.

Kõige problemaatilisemaks võib saada kaugtöö juurutamisel avalikus halduses rakendustasandile lähemal seisvate juhtide vastuseis: igapäeva tegevuste korraldamisega kaugtöö vahendeid kasutades saavad nad hakkama, kuid kriitiliste (kiirete) situatsioonide juhtimine ei ole vahendatud kommunikatsiooni korral samavõrd vahetu ja lihtne kui näost näkku suheldes.

Paratamatult muutuvad kaugtöö rakendamisel nõuded juhtidele ja samuti juhtide motivatsioon. Ametiauto, kabineti suurus, sisustus ja sekretäri olemasolu ei oma enam kaalu alluvate silmis – kaugtöötajad ei puutu nendega pidevalt kokku. Palju suurema kaalu saavad juhi isikuomadused ja professionaalsed oskused.

Eelnevale toetudes võib väita, et juht, kes juhib oma kaugtöö meetodil töötavaid alluvaid, satub tänases Eestis mitmepoolse surve alla: ühelt poolt kaotavad tähenduse tänases kultuurikontekstis kehtivad staatuse sümbolid ja paljude juhtide korral ka olulised motivaatorid, samas nõutakse neilt palju enam nii professionaalset kui isiksuslikku kvaliteeti säilitamaks oma liidripositsiooni.

Kokkuvõtteks võib õelda, et kaugtöö ulatuslik rakendamine avalikus halduses nõuab kaugtööd koordineerivate juhtide paremat motiveerimist ja süstemaatilise tugikoolituse korraldamist arendamaks juhtide kommunikatiivseid ja professionaalseid oskusi.

Riist- ja tarkvara

Arvestades tänase riist- ja tarkvara nõudeid, tagab videokommunikatsiooniks vajaliku andmetöötluse jõudluse Pentium 90 protsessoriga arvuti, millel on vähemal 32 MB mälu. Kõne- ja videopõhise suhtlemise tarbeks peavad baaskomplekti kuuluma helikaart, mikrofon, kõlarid, väike videokaamera ja spetsiaalne videosignaali töötlemise kaart ning tarkvara.

Kõige kättesaadavamaks kõne- ja videopõhist suhtlemist võimaldavaks tarkvaraks on Microsoft Netmeeting, mille kasutamise eelduseks Microsoft Windows või NT operatsioonisüsteemide kasutamine.

Riigihaldusasutustes kasutatavatest töökohaarvutitest moodustasid 1998-ndal aastal Pentium protsessoriga arvutid 61% ja kasutatavaks tarkvaraks oli 71% Microsoft poolt tarnitav operatsioonissüsteem ("Infotehnoloogia Haldusjuhtimises: Aastaraamat 1999"). "Infotehnoloogia aastaraamat 1999" ei anna ülevaadet audio ja videoseadmete kasutamisest riigihaldusasutustes - tänase päevani on puudunud vajadus niisuguse arvepidamise järele. Nii on vastavate seadmete levik piirdunud vaid kitsa spetsialistide ringiga (peamiselt infotehnoloogia spetsialistid), kes oma igapäevases töös niisuguseid vahendeid sageli eeldatavasti ka kasutavad.

Kõne- ja videopildi kasutamise arengule on üles ehitatud Firetalk (Firetalk Communications Inc.) - tasuta levitatav kõnepõhine kommunikatsioonitarkvara, mis võimaldab suhelda Internetis mistahes vastavaid (tasuta saadaval) laiendusi omavail kodulehekülgedel. CU-SeeMe (White Pine Software) tasuta audio-video klient ja on-line audio-video konverentsikeskus tuli kommertstootena turule 1999 aastal. Mõlemad tooted tähistavad rajajoont, mis on saavutatud laiale tarbijaskonnale orienteeritud Internetil baseeruva kommunikatsioonitehnoloogia arengus.

ISDN (Integrated Services Digital Network) teenuse juurutamine ja levik lõi eeldused audio- ja videokommunikatsiooni laialdaseks kasutuselevõtuks, konverentsidel ja koolituskursustel osalemiseks ning nende korraldamiseks selleks, et osalejad saaksid jälgida toimuvat reaalajas sõltumatult nende füüsilisest asukohast. Selgub, et 64Kbit/s andmeedastuskiirusest ei piisanud kahepoolseks suhtlemiseks. ISDN teenuse andmeedastuskiiruse suurenemine 128Kbit/s ja videopildi(signaali) kodeerimise meetodite areng on teinud videopildi kasutamise suhtlemisel oma sõprade ja tuttavatega kättesaadavaks asjast huvitatud eraisikutele.

Personaalsed täisfunktsionaalsed videokommunikatsiooniseadmed on soovi korral kättesaadavad paljudele Eestis. Märkida tuleb siinjuures hinnavahesid kui tehnoloogia levikut oluliselt mõjutavat tegurit. Näiteks personaalne videokonverentsisüsteem Bigpicture (3Com) maksab USA-s $160. Eestis pakub AS Datel PictureTel personaalseid videokonverentsisüsteeme hinnaga 21 - 26 tuhat krooni (25 dets. 1999). Seadmete hinnast ja kättesaadavate tehnoloogiate piiratusest johtuvalt on personaalsete videokonverentsilahenduste levik ja kasutamine Eestis olnud seni suhteliselt tagasihoidlik.

Vaieldamatult suurenevad koos seadmete laiema levikuga nende kasutamisoskused ka Eestis, mis on eelduseks oskuste ja vilumuste kujundamiseks rakendamaks neid kommunikatiivseid oskusi igapäevases töös.

Laivõrgud

Virtuaalse kohaloleku kontseptsiooni rakendamine eeldab töökohaarvuti ühendust internetiga. Rahuldamaks teksti-, kõne- ja videopõhise kommunikatsiooni poolt esitatavaid tingimusi ei tohiks ühenduse kiirus kahe punkti vahel olla väiksem kui 256 Kbit/s.

Eesti riigihaldusasutused on seotud ühtse maakonnakeskusi ja ministeeriume ühendava PeaTee magistraalvõrguga, milles 75% ühendustest on 2 - 10 Mbit/s. Ülejäänud ühendused on 64 - 256 Kbit/s ("Infotehnoloogia Haldusjuhtimises: Aastaraamat 1999"). Väiksema läbilaskevõimega andmesidekanalite laiendamine on suhteliselt lihtne ega nõua märkimisväärseid lisainvesteeringud.

Laivõrkude tehnilised karakteristikud ja kasutatavad tehnilised vahendid võimaldavad juba täna rakendada kõne- ja videopõhist kommunikatsiooni või on selleks kiiresti laiendatavad. Samas tuleb arvestada märkimisväärsete kulude kasvuga suurema läbilaskvusega andmesideühenduste rentimisele. Siinjuures tuleb märkida, et kaugtöö on võimalik seni vaid tänastes maakonnakeskustes. Laia läbilaskeribaga raadiovõrkude paigaldamine Külatee projekti raames loob eeldused kaugtöökeskuste rajamiseks väljaspool maakonnakeskusi.

Kaugtööks valmisolek eeldab vajalike arvutikasutamise oskuste olemasolu nii juhtivtöötaja kui töövõtja poolelt. Valmisolek on seotud arvutikirjaoskuse üldise tasemega Eesti ühiskonnas, ühe või teise ministeeriumi (ameti) töötajate arvutikasutamise oskusega kui ka olemasolevatest arvutikoolituse standarditest / õppekavadest.

Täna on Eestis üldkasutatavaks arvutikoolituse standardiks kujunemas AO (Arvutikasutaja Oskustunnistus - International Computer Driving Licence), mille eksamimoodulid esitavad nõudmisi arvutikasutamise üldteadmiste, operatsioonisüsteemi, tekstitöötluse, tabeltöötluse, ärigraafika, andmebaaside ja Interneti kasutamise kohta. Interneti moodul sisaldab minimaalseid nõudmisi tekstipõhise suhtlemise ja andmevahetuse kohta Internetis.

Kõne- ja video põhised suhtlemisvõimalused on suhteliselt piiratud, sageli piirduvad vaid koolituskeskuste ja kõrgkoolide arvutiklassidega, kus toimub spetsialistide koolitus, täiend- või ümberõpe. Hoolimata faktist, et helikaart ja kõlarid on kujunenud koduarvutite standartkomplektide kohustuslikuks osaks (sageli on komplektis ka mikrofon), ei leia arvuti laialdast kasutamist kõnepõhise suhtlemisvahendina. Seega on kõne ja videopõhine suhtlemine jäänud vaid kitsa ringi asjast huvitatute ning spetsialistide pärusmaaks.

Valmisoleku suurendamine eeldab kõne ja videopõhise suhtlemise tarbeks suhtlemismallide ja arvuti kasutamise kõne- ja videopõhiste suhtlemisoskuste standartite kujundamist ning rakendamist.

Riigihalduses kaugtöö rakendamiseks on vaja lahendada mitmed korralduslikud ja seadusandlikud küsimused. Näiteks lepinguliste töötajate kaasamine avalikus halduses, riigiasutuste sisekorraeeskirjade vastavusseviimine kaugtöö vajadustega, kodanike vastuvõtuaegade kehtestamine kaugtöötaja puhul jms. Lahendada tuleb ka lisakulutuste finantseerimine (telefoniliini maksumus, elekter vms), riigivara julgeolek ja kindlustus eemal tööandjast, andmebaaside kasutamine võimalus ja turve. Meie hinnangul on suurem osa riigihalduse tööülesandeid võimalik lepinguliselt määratleda ja nende teostamist täielikult kontrollida.

Kaugtöö rakendamise võimalused avalikus halduses sõltuvad oskuslike töötegijate olemasolust. Tavaliselt on töö tegemine meie igapäevases elus seotud kindla rutiiniga - hommikuse ärkamisega, töölemineku ja töötegemisega kindlas kohas, töölt tulekuga. Niisuguse rutiini järgimist eeldame me endalt ise, seda ootavad meilt teised.

Üleminek iseseisvale tööle, ilma töökaaslaste ja kontorita, võimalus töötada kodus nõuab inimeselt palju suuremat enesedistsipliini kui igapäevase rutiini jälgimine ja tööülesannete täitmine kaastöötajate nõuannete ja vahetu toetuse baasil. Samas muutuvad perekonnaliikmete ootused – "oled ju päev otsa kodus!" Tänases kultuurikeskkonnas on tõenäoline, et üksi kaugtööd tegeva inimese produktiivsus ja professionaalsed oskused vähenevad - sotsiaalse olendina on inimene reeglina sõltuv teda ümbritsevast keskkonnast.

Sotsiaalsest ja kultuurilisest keskkonnast tulenevaid nõudmisi aitab leevendada kaugtöökeskuste rajamine. Kaugtöökeskuste peamisteks eesmärgiks on rutiini säilitamine, kaastöötajate toe ja igapäevase suhtlemisvajaduse kompenseerimine, adekvaatsem kontroll kaugtöötaja tegemiste üle ning isiksuse arenguks ja toimetulekuks hädavajaliku sotsiaalse taustsüsteemi loomine. Kaugtöökeskustesse on hõlbus kontsentreerida infotehnoloogilisi vahendeid ja tekitada kiiret andmesidet, vahendeid ja sedameid ratsionaalsemalt kasutada.

Avaliku halduse kaugtöötajal kui avalikus halduses tegutseval inimesel võib olla kaks ametialase suhtluse suunda. Ühelt poolt on selleks tööandja või ülemus. Siinkohal peab kaugtöö olema selgelt reglementeeritud, ülesandepüstitused arusaadavad ja suhtluskeel ning normatiivid kooskõlastatud. Nagu öeldud, lisaks infotehnoloogilistele teabevoogudele peab olema korraldatud regulaarne näost-näkku kohtumie tööandja ja soovitavalt teiste kolleegidega.

Teiselt poolt on mitmesuguseid kaugtöö vorme, mis eeldavad pidevat suhtlust ja informatsiooni vahetamist kohapealsete asutuste ja elanikega, näiteks statistika, maakataster, ehitusjärelvalve, juristid jne. Niisugusel juhul peab kaugtöötajal olema tagatud kiire ja adekvaatne juurdepääs oma ametiga seotud teabeallikatele, mis eeldab stabiilset ühendust riiklikesse andmesidevõrkudesse.

• Avalikus sektoris kasutatakse erinevaid kaugtöömeetodeid juba mõnda aega;
• Infotehnoloogiline valmisolek avalikus sektoris soosib kaugtöö edendamist;
• Seni on kaugtöö avalikus sektoris toiminud tekstide ja digitaalandmete loomisel ja edastamisel; kujunemas on tehnoloogilised eeldused audio-videopõhiseks kaugtöö korralduseks;
• Puudub riikliku kaugtöö terviklik käsitlus; kaugtöö korraldamiseks puuduvad mitmed seadusandlikud lahendused;
• Eelmisest tulenevalt puudub reglementeeritud süsteem kaugtöö korraldamiseks avalikus halduses;
• Kaugtöö ei ole pelgalt infotehnoloogiline mõiste. Kaugtöö ulatuslikum kasutamine avalikus sektoris eeldab juhtimisalaseid, kultuurilisi ja psühholoogilisi ümberhäälestumisi;
• Täna on põhiliselt olemas kultuuriline ja psühholoogiline valmisolek kaugtöö laiemaks kasutamiseks üksiktöötajate (s.o. esimesel) tasandil; puudub aga vastav korraldus ja juhtimisalane valmisolek;
• Kaugtöö kui selgelt regionaalpoliitilisi efekte toova süsteemi rakendamine eeldab valitsuse regionaalpoliitiliste prioriteetide sõnastamist;
• Kaugtöö rakendamine aitab kahtlemata kokku hoida aega töötajate sõidukulutuste arvelt; efekti võib oodata nii pendelmigratsioonis kui ka linnasisestes sõitudes;
• Kuna puuduvad kaugtöö-alased protseduurid ja juhtimisoskused, kerkib esile vastava koolituse vajalikkus.

• Kaugtöö-alase teema käsitlemise jätkamine ja vastavasisulise uurimisprojekti käivitamine; optimaalse töökorralduse väljatöötamine;
• Kaugtöötajate juhtide motiveerimissüstemi väljatöötamine;
• Juhtide professionaalsete oskuste arendamisel ja koolitusel vahendatud suhtluse osakaalu kasvu arvestamine;
• Kaugtöötamise võimaluste arvestamine tööhõivesüsteemis;
• Avalikus halduses kõne- ja videopõhise kommunikatsiooni edendamine; kasutatava riistvara komplekteerimine kõne- ja videopõhise vahenditega; Arvutikasutaja Oskustunnistuse nõuete täiendamist audio- ja videoseadmete valdamisega;
• Kaugtöökeskuste projekti ja selle tasuvusuuringu ettevalmistamine; kaugtöökeskuse kävitamine pilootprojektina.

Kaugtöö korralduse lahenduste otsimiseks avalikus sektoris luuakse kaugtöökeskus, kus katsetatakse järgmisi valdkondi:

1. kaugtöötaja ja tööandja vaheline töökorraldus ja teabevahetus.
2. halduses vajaliku teabe edastamine kaugtöökeskusest tarbijateni ja vastupidi.
3. kaugtöötajate omavaheline suhtlus, kaugtöö-kollektiivide ja kaugtöö-eetika kujunemine.

Ühe võimaliku pilootprojekti piirkonnana pakub töörühm Hiiu maakonda. Sihtasutuses Tuuru (Kärdlas) on kaugtöö probleemidega tegeletud mitu aastat. Esimene kaugtöö õppekava töötati välja Sihtasutuses Tuuru (täiskasvanute koolitusasutus) 1997. aasta kevadel, vastav kursus viidi läbi sama aasta sügisel.

Tänaseks päevaks on Tuuru Koolituses korraldatud 3 kolmekuulist kaugtöö kursust. Õppekava on pidevalt täiendatud, praeguseks omab õppekava Haridusministeeriumi koolitusluba. Nimetatud õppekava eeldab täiendamist avaliku halduse problemaatika poole pealt.

PHARE CBC projekti "Maaettevõtlus Saaremaal ja Hiiumaal" raames valmib Sihtasutuses Tuuru uurimus saarte internetiühenduste kasutusvõimalustest, mille ühe osana tehakse kaugtöö strateegiline analüüs.