© Kõik kirjastamisõigused tervikmaterjalile kuuluvad Riigikantseleile ja Eesti Haldusjuhtimise Instituudile. Käesoleva õppematerjali mehhaaniliste või elektrooniliste vahenditega reprodutseerimine või mingil muul viisil paljundamine, kaasa arvatud fotopaljundus, informatsiooni talletamine ja kontaktkopeerimine ärilistel eesmärkidel on keelatud.

SISUKORD

I peatükk. Mikromajandus
   1.1. Sissejuhatus mikro- ja makroökonoomikasse
        1.1.1. Ressursid ja hüvised
        1.1.2. Majandusagendid
        1.1.3. Mikro- ja makroökonoomika
        1.1.4. Majandusanalüüsi olemus
        1.1.5. Majandusanalüüsi vahendid. Tootmisvõimaluste kõver
        1.1.6. Ühiskonna põhiprobleemid
    1.2. Turg nõudlus ja pakkumine
        1.2.1. Nõudlusseadus ja nõudluskõver
        1.2.2. Pakkumisseadus ja pakkumiskõver
        1.2.3. Turu tasakaal
        1.2.4. Tasakaaluhinna ja -koguse muutused
II peatükk. makroökonoomika alusmõisted ja seosed
    2.1. Rahvamajanduse arvestus
    2.2. Äritsükkel
    2.3. Kogupakkumine
    2.4. Kogunõudlus
    2.5. Kogunõudluse ja -pakkumise tasajaak
    2.6. Tööpuudus
    2.7. Tööturg
    2.8. Inflatsioon
    2.9. Vahetuskurss
    2.10. Maksebilanss
 
 

I peatükk. Mikromajandus

Mare Randveer

1.1. Sissejuhatus mikro- ja makroökonoomikasse

Iga ühiskonna suurim majandusprobleem seisneb selles, et inimeste tahtmised ja soovid on piiramatud, ressursid nende rahuldamiseks aga piiratud. Ressursside piiratuse all mõistetakse seda, et neid pole piisavalt, et rahuldada inimeste kõiki soove Ressursside piiratus paneb inimesed valiku ette - tuleb otsustada, milliseid soove ja missuguses järjekorras rahuldada, sest kõike nagunii ei saa. Ülejäänud tahtmiste elluviimisest tuleb lihtsalt loobuda.

Seda, kuidas jaotada piiratud ressursse hüviste tootmiseks, vahetamiseks ja tarbimiseks, et inimeste piiramatuid vajadusi kõige ratsionaalsemalt rahuldada, uuribki mikro- ja makroökonoomika (MMÖ).

1.1.1. Ressursid ja hüvised

Ressursid jagatakse laias laastus 4 suurde rühma:

1) maa; 2) töö; 3) kapital; 4) ettevõtlikkus.

Maa kui ressurss on üldmõiste, mis ühendab kõiki loodusressursse: maad, vett, metsa, mineraale, hapnikku, ka loomi. Töö tähistab inimeste vaimsete ja kehaliste võimete kogusummat. Kapital hõlmab varasema tootmisprotsessi käigus loodud tööprodukte, mida kasutatakse kaupade tootmiseks ja teenuste osutamiseks. Kapital luuakse töö- ja maakulutuste tulemusena. Ta kujutab endast erilist liiki tootmistegurit, kuna erinevalt maast ja tööst on ta üheaegselt nii tootmistegur kui ka töö tulemus. Kapitalist rääkides peame silmas füüsilist kapitali, so reaalseid esemeid (masinad, seadmed, aparaadid, hooned, teed, lennuväljad jne), mis on inimeste poolt loodud ja edasiseks kasutamiseks mõeldud. Võib eristada ka inimkapitali. Inimkapital sisaldab neid inimeste teadmisi ja oskusi, mis on nende töös vajalikud. Lisaks eelnimetatud kapitali liikidele eksisteerib ka finantskapital, mis esindab teatud kogust füüsilist kapitali (näiteks firma aktsiad). Ta on vajalik selleks, et muretseda füüsilist kapitali. Ettevõtlikkus on erilist liiki ressurss, so teadmised ja oskused, mis on vajalikud selleks, et mõista vajadust mingi uue toote valmistamise järele või osata toota paremat, täiuslikumat kaupa.

Selle aja eest, mille jooksul ettevõtjad kasutavad mingeid konkreetseid ressursse, saavad nende ressursside omanikud tasu. Ressursside omanikud saavad: renti maa eest, palka töö eest ja intresse kapitali pealt. Ettevõtja saab oma pingutuste eest kasumit, so vahe müügitulu ja kasutatud ressursside kulu vahel.

Ressursse võib tootmisprotsessis hüviste (kaupade ja teenuste) valmistamiseks mitmeti kombineerida. Kuna ressursid kaupade tootmiseks ja teenuste osutamiseks on piiratud, on piiratud ka hüvised ise Hüvis on piiratud, kui tema hulk, mida inimesed soovivad, on suurem kui see hulk, mis on vabalt saadaval. Kuna inimesed ei saa kõiki hüviseid, mida nad soovivad, siis on nad sunnitud pidevalt valima.Valikut tehes tuleb paratamatult millestki loobuda.

On mõned hüvised, mida võib pidada tasuta hüvisteks, kuna nende vabalt kättesaadav hulk on suurem kui see hulk, mida inimesed soovivad. Näiteks õhk ja merevesi. Samas muutuvad ka nemad aja jooksul piiratud hüvisteks (näiteks puhas õhk ja puhas vesi). Tasuta hüviste alla kuuluvad need asjad, mis pole majandustegevuse tulemused.

Aga hüvised pole tasuta ka sel juhul, kui meie nende eest maksma ei pea. Keegi kuskil katab need kulutused ikkagi (tasuta haridus, parkimine).

1.1.2. Majandusagendid

Turumajandusmaades on 4 tüüpi majandusagente: 1) kodumajapidamised (KMP);

2) firmad; 3) riik (valitsus, avalik sektor); 4) ülejäänud maailm.

Turumajandus eeldab turu olemasolu. Turg viib kokku tootjad ja ostjad, kes hüviseid vastastikku vahetavad. Eristatakse 1) hüviste e toodanguturgu, kus kaubeldakse kaupade ja teenustega; 2) tootmistegurite e ressursside turgu. Tähtsaim tootmistegurite turu liik on tööturg.

1.1.3. Mikro- ja makroökonoomika

Kõnealune distsipliin jaguneb kaheks osaks: mikro- ja makroökonoomikaks. Mikroökonoomika uurib spetsiifiliste majandusüksuste (kodumajapidamine, firma, teatav turg või tootmisharu) majanduskäitumist mitmesuguste valikute tegemisel. Ta uurib neid tegureid, mis mõjutavad majanduslikke valikuid; seda, kuidas nende tegurite muutused mõjutavad konkreetseid valikuid ja kuidas turg koordineerib erinevate otsustajate valikuid. Põhirõhk mikroökonoomikas on hüvise hinna uurimisel, tema kujunemisel ja tema mõju väljaselgitamisel tootmismahule antud hüvise turul. Ta on seotud selliste nähtuste uurimisega nagu nappus, valik, alternatiivkulu, piirkulu jne

Makroökonoomika uurib majandust kui tervikut. Tema uurimisobjektideks on üldised rahvamajanduslikud nähtused nagu koguväljund, tööhõive, töötus, üldine hinnatase jne

1.1.4. Majandusanalüüsi olemus

Nagu eelnevast selgus, tuleneb ühiskonna suurimast vastuolust - vastuolust piiratud ressursside ja piiramatute vajaduste vahel - valikute tegemise vajadus. Põhiline majanduslik eeldus, millest mikro- ja makroökonoomikas juhindutakse, on arusaam, et valiku tegemisel lähtuvad inimesed oma isiklikest huvidest (näiteks tööandjad on huvitatud tööjõu palkamisest võimalikult madala tasu eest, töövõtjad aga otsivad võimalusi võimalikult kõrge palga saamiseks) ja käituvad seejuures ratsionaalselt (st püüavad teha antud olukorras parima valiku, mida nad suudavad).

Valik baseerub loodetava marginaal- e piirkasu ja tehtava marginaal- e piirkulu võrdlusel. Mõiste "marginaal" viitab muutusele majanduslikus muutujas, status quo’s. Ratsionaalselt käituv inimene muudab status quo’ d senikaua, kuni muutusest saadav piirkasu on suurem kui sellega kaasnev piirkulu.

Majandusanalüüsi kasutatakse majandusmudelite ja -teooriate väljatöötamiseks. Majandusmudel on majandusliku reaalsuse lihtsustatud kujutis, mida kasutatakse mitmesuguste võimalike muudatuste toime uurimiseks ja mis sisaldab endas ainult olulisi üksikasju ja seoseid. Majandusteooria kujutab endast majandusliku reaalsuse ühe või teise osa kohta omandatud teadmiste üldistatud süsteemi.

Majandust võib analüüsida: 1) verbaalselt; 2) graafiliselt ja 3) matemaatiliselt. Mingi nähtuse uurimisel kasutatavat reeglite ja protseduuride kogumit nimetatakse meetodiks. Majandusprobleemide uurimiseks kasutatavat teaduslikku meetodit võib vaadelda 4 üksteisele järgneva sammuna. Esimene samm seisneb muutujate kindlaksmääramises ja nende defineerimises. Muutuja (näiteks hind või kogus) on mõõt, millel võib olla erinevaid võimalikke väärtusi. Teine samm seisneb oletuste (eelduste) tegemises tingimuste kohta, milles antud teooria kehtib. Kõige tähtsamad on ceteris paribuse eeldus (st muude tingimuste samaks jäämist) ja ratsionaalse käitumise oletus. Kolmandaks sammuks on hüpoteesi e prognoosi formuleerimine Hüpotees on teaduslik oletus mingi nähtuse, seaduspärasuse vm. kohta; need on kontrollimata, oletatavad teadmised. Hüpoteesil on tavaliselt järgmine kuju: kui on A, siis on ka B (ceteris paribus). Prognoos on teadusliku ettenägemise erivorm, mingi nähtuse perspektiivide spetsiaalne uurimine Ta ei pruugi viidata tulevikule ja tema puhul peavad olema ära näidatud kõik tingimused, mille korral teda eeldatakse kehtivat. Prognoosi ei tohi samastada ennustusega, so tuleviku kohta käiva tingimusteta väitega. Viimane samm seisneb mudeli paikapidavuse kindlakstegemises, so prognooside ja tegelikkuse võrdlemises. Mudelid, mille prognoose kontrollimine ümber ei lükka, omandavad teooria staatuse

Majandusanalüüs võib olla: 1) positivistlik ja 2) normatiivne Võrrelgem kaht väidet: 1) töötuse määr on 5 %; 2) töötuse määr peaks olema madalam. Esimene seisukoht on positivistlik, kuna ta väljendab majanduslikku reaalsust, mille õigsust võib kinnitada või kahtluse alla panna konkreetsete faktidega. Teine väide on normatiivne, kuna tegemist on väärtushinnanguga, arvamusega. Normatiivne analüüs eeldab mingi kriteeriumi olemasolu, mis võimaldaks alternatiivseid seisukohti reastada ja neile hinnangut anda. Kaks kõige olulisemat mikro- ja makroökonoomikas kasutatavat kriteeriumi on efektiivsus ja õiglus.

Majanduslikus uurimustöös võib ette tulla ka vigu, mis võivad viia eksijäreldusteni. Tüüpilisemad on: 1) vale põhjuse viga ja 2) kompositsiooni viga. Vale põhjuse viga tekib siis, kui arvatakse, et sündmus A põhjustas sündmuse B, kuna A toimus samal ajal või enne kui sündmus B. Kompositsiooni viga tekib siis, kui arvatakse, et see, mis on õige üksiku suhtes, on õige ka terviku suhtes.

1.1.5. Majandusanalüüsi vahendid. Tootmisvõimaluste kõver

Igal valikul on loobumise hind e alternatiivkulu. Alternatiivkulu on kasu, mida inimene loodab saada paremuselt teisest e alternatiivsest tegevusest või hüvisest ja millest ta ilma jääb, kui ta antud valiku on teinud. Alternatiivkulu arvestamine nõuab aega ja informatsiooni. Nende vajakajäämisel tehakse valikuid, mis hiljem võivad osutuda valeks (ebaõnnestunuks). Alternatiivkulu saab mõnikord mõõta ka hüviste eest tasutud rahasummaga.

Vaatleme järgnevalt üht lihtsat mudelit, mis väljendab majanduse tootmisalaseid valikuid. Lihtsuse huvides oletame, 1) et tegemist on majandusega, kus toodetakse ainult 2 hüvist: kahureid ja võid; 2) ajaperiood on 1 aasta; 3) ressursid, mis selle aja jooksul on kättesaadavad, on fikseeritud (nende suurus ei muutu); 4) ka tehnoloogia tase antud aja jooksul ei muutu.

Kui ühiskond suunab kõik oma ressursid ainult ühe hüvise tootmisele, saadakse selle hüvise maksimaalne kogus, mida aasta jooksul on võimalik toota. Olgu selleks maksimaalseks koguseks kas 5 miljonit tonni võid või 15 000 kahurit aastas. Teeme tabeli 1.

Need on kaks äärmuslikku võimalust, kus toodetakse maksimaalne kogus üht hüvist ja null kogus teist. Nende vahele jääb palju teisi võimalusi. Kui ühiskond on valmis loobuma teatud osast ühest hüvisest (näiteks võist), on võimalik toota täiendavalt teatud kogus teist hüvist (näiteksmõned kahurid). Kui ollakse valmis loobuma veel suuremast kogusest võist, saab juurde toota veel rohkem kahureid jne(vt tabelit 1). Siinjuures peame meeles pidama, et võid ei muudeta kahuriteks füüsiliselt, vaid seda tahakse ressursside ümberpaigutamisega ühelt kasutusalalt teisele

TABEL 1

ALTERNATIIVSED TOOTMISVÕIMALUSED
Variandid	Või (milj. t.)	Kahurid (tuhattk)
A	0	15
B	1	14
C	2	12
D	3	9
E	4	5
F	5	0

Majanduse tootmisvõimalusi saab ilmekalt kujutada graafiliselt (vt joonis 1).
 
 

Tootmisvõimaluste kõver (TVK) on erinevate hüviste tootmiskombinatsioonide graafiline kujutis eeldusel, et kõik ressursid on täielikult ja efektiivselt ära kasutatud. Ressursside efektiivse kasutamise all mõeldakse seda, et pole olemas ühtki võimalust ressursside ümberpaigutamiseks ühe kauba tootmismahu suurendamiseks, ilma et teise kauba tootmismaht ei väheneks. Efektiivsus tähendab maksimaalselt võimaliku toodangukoguse saamist olemasolevate ressurssidega.

Need punktid, mis asuvad väljaspool (ülalpool) TVK-d, tähistavad antud ressursside ja antud tehnoloogia korral kättesaamatuid kombinatsioone (näit punkt K). Punktid aga, mis asuvad seespool TVK-d, näitavad neid tootmiskombinatsioone, mille korral ressursse kas ei kasutata täielikult või ei kasutata neid efektiivselt (näiteks punkt U). Sellisest ebaefektiivsest punktist lähtudes on alati võimalik suurendada ühe hüvise tootmist, vähendamata seejuures teise toodangut. Nii võib punktist U liikuda punkti B, kui ressursse efektiivsemalt kombineerida, ja toota rohkem kahureid, vähendamata või tootmiskogust. Samamoodi võib ressursse efektiivsemalt rakendades või kasutamata ressursse tööle pannes liikuda punkti D ja seeläbi suurendada või tootmist, seejuures kahurite arvu vähendamata. Punktist U saab liikuda mistahes punkti TVK-l punktide B ja D vahel, nagu näiteks punkti C, ja niimooodi suurendada nii või kui kahurite toodangut.

Igasugune liikumine piki TVK-d toob kaasa loobumise teatud hulgast ühest hüvisest, et saada juurde teatud kogus teist. Liikumine piki TVK-d allapoole näitab, et suurema koguse või alternatiivkulu on loobumine üha suuremast kahurite arvust. Näiteks, kui minna punktist A punkti B, siis väheneb kahurite toodang 1 tuhat võrra ja või toodang suureneb nullilt 1 milj. tonnile Seega on 1 miljoni tonni või alternatiivkulukulu 1 tuhat kahurit. Kui aga liikuda punktist D punkti E, st kui tahetakse või toodangut suurendada 3 miljonilt tonnilt 4 miljonile tonnile, tuleb loobuda mitte ühest tuhandest kahurist, nagu eelmisel juhul, vaid 4 tuhandest kahurist ( 5 tuhat kahurit 9 tuhat asemel). Näeme siis, et kui või tootmismaht kasvab, siis või alternatiivkulu kasvab samuti.

Siin on tegemist kasvava alternatiivkulu seadusega - mida suurem on antud hüvise tootmismaht, seda suuremast ja suuremast teise, alternatiivse, hüvise kogusest tuleb loobuda, et antud hüvise kogust suurendada. Selle seaduse toimet põhjustab asjaolu, et kui teatud hüvist suures koguses toodetakse, siis selleks, et teda veelgi rohkem toota, tuleb hakata kasutama neid ressursse, mis ikka vähem ja vähem selle hüvise tootmiseks sobivad. Kasvava alternatiivkulu seadus kajastub ka TVK kujus - selle seaduse toimimisel on TVK nõgus. Kui aga TVK on lineaarne sirge, siis on alternatiivkulu konstantne See tähendab, et ressursid on ühtmoodi kasutatavad mõlema hüvise tootmiseks.x

Seni eeldasime, et majanduses kättesaadavad ressursid ja kasutatav tehnoloogia on konstantsed. Aja jooksul võivad aga nii ressursside kättesaadavus kui tehnoloogia tase muutuda. Vaatleme neid muutusi lähemalt.

1) Muutused ressursside kättesaadavuses. Kui näiteks tööaeg pikeneb, siis on võimalik toota rohkem mõlemat hüvist. Sel juhul TVK nihkub väljapoole (vt joonise 2 a-osa). Samale tulemusele viib ka tööjõu arvu suurenemine, töötajate kogemuste kasv, samuti teiste ressursside kättesaadavuse suurenemine (näiteks mingi tooraine uue leiukoha avastamine). Kui aga ressursside kättesaadavus või nende kvaliteet halveneb, nihkub TVK sissepoole (vt joonise 2 b-osa). Kui seda ressurssi, mille kättesaadavus paraneb, saab kasutada võrdselt nii ühe kui teise hüvise tootmiseks (näiteks elektrienergia muutub paremini kättesaadavaks), on uus TVK endisega paralleelne Kui aga kõnealust ressurssi saab paremini kasutada ühe hüvise, näiteks kahurite tootmiseks, siis selle ressursi parem kättesaadavus nihutab TVK-d rohkem kahurite teljel kui või teljel (vt joonise 2 c-osa). Kui ressurssi saab paremini kasutada või tootmiseks, nihkub TVK rohkem või telje suunas (vt joonise 2 d-osa).

2) Kapitali olemasolu kasv. TVK sõltub füüsilise ja inimkapitali olemasolust ühiskonnas. Mida rohkem kapitalikaupu ühel perioodil toodetakse, seda rohkem on võimalik toota järgmisel perioodil kõiki teisi hüviseid. Ühiskond peab alati tegema valiku, millises mahus toota hüviseid jooksvaks tarbimiseks ja millises tulevaseks tootmiseks ja tarbimiseks. Teame, et kapitalikaubad suurendavad ühiskonna tootmisvõimalusi. Kui neid on niipalju, et lisaks kulunud seadmete jt. kapitalikaupade asendamisele on võimalik tootmisvahendite hulka ka suurendada, siis suurema hulga seadmete ja masinate kasutamise tulemusena nihkub riigi TVK järk-järgult paremale Selline nihe kajastab ühiskonnas toimunud majanduskasvu.

3) TVK-d nihutavad paremale ka tehnoloogilised uuendused, mis võimaldavad ressursse efektiivsemalt rakendada. TVK võib nihkuda nii nagu joonise 2 a, c ja d-osas.

1.1.6. Ühiskonna põhiprobleemid

Iga ühiskond, olgu ta turu- või käsumajandusmaa, peab leidma vastused kolmele fundamentaalse tähtsusega küsimusele Mida toota? Siin on küsimus selles, milliseid hüvised ja kui palju toota? Turumajanduse tingimustes lahendavad selle probleemi tarbijad, õigemini nende majanduskäitumine, nende otsused selle kohta, kuidas oma sissetulekut kulutada (tarbida või säästa, mida osta). Kuidas toota? Selle üle otsustavad tootjad, so firmad, kes kasutavad olemasolevaid ressursse, lähtudes soovist maksimeerida oma kasumit. Kellele toota? Siin on küsimus selles, kelle vahel jaotatakse sisemajanduse koguprodukt. Turumajanduse tingimustes saavad kõik ressursside omanikud tulu nende ressursside kasutamise pealt. Tulu suurus sõltub sellest, kui tähtis üks või teine ressurss tootmisprotsessis on. Oma tulu turul kulutades annavad tarbijad tootjatele teada, mida ja kui palju toota. Ring ongi täis.

1.2. TURG. NÕUDLUS JA PAKKUMINE

1.2.1. Nõudlusseadus ja nõudluskõver

Üheks mudeliks, mida mikroökonoomilises analüüsis kasutatakse, on turu mudel. Turg on üldnimi, mis tähistab mistahes institutsiooni, mille kaudu ostjad (tarbijad) ja müüjad (pakkujad, tootjad) omavahel suhtlevad ja hüviseid vastastikku vahetavad. Turu struktuur väljendab turu kõige olulisemaid tunnusjooni: turul osalejate arvu; hüvise homogeensust või diferentseeritust; turule tuleku (lahkumise) kergust; konkurentsi vormi.

Turu uurimine eeldab nõudluse ja pakkumise analüüsi. Nõudlus on seos hüvise hinna ja selle koguse vahel, mida tarbijad antud ajaperioodil soovivad ja suudavad osta (ceteris paribus). Vastavalt nõudlusseadusele on hüvise hind ja nõutav kogus antud ajaperioodil pöördvõrdeliselt seotud (ceteris paribus). Nõutav kogus on see hüvise hulk, mida tarbijad konkreetse hinna korral soovivad ja suudavad osta.

Nõudlust võib väljendada nõudlustabeli või nõudluskõvera abil (joonis 3). Nõudluskõveral on negatiivne tõus. Selle kaks peamist põhjust on asendus- ja sissetulekuefekt. Saab eristada individuaalset ja turunõudlust. Turunõudlus kujutab endast seost vastava hinna ja kõigi individuaalsete tarbijate poolt sel konkreetsel hinnatasemel nõutavate koguste summa vahel. Seega on turunõudluskõver individuaalsete nõudluskõverate horisontaalsumma.

Nõudlust võivad mõjutada mitmed tegurid. Tähtsamad nõudluse mõjurid on: 1) tarbijate sissetulek; 2) teiste hüviste hinnad; 3) tarbijate ootused (hüvise tulevase hinna või oma tulevase sissetuleku suhtes); 4) tarbijate arv; 5) tarbijate maitse ja eelistused.

NÕUDLUSTABEL
	Hind	Nõutav kogus
A	10	6
B	8	8
C	6	10
D	4	12
E	2	14
F	0	16

Kui sissetulek suureneb, siis hüviste nõudlus kasvab. Graafiliselt saab nõudluse kasvu ja kahanemist kajastada nõudluskõvera nihkega - vastavalt paremale ja vasakule (joonis 4).

Vastavalt sellele, kuidas hüvise nõudlus sissetuleku muutudes muutub, jagatakse hüvised normaalhüvisteks (esmatarbe- ja luksuskaupadeks) ja inferioorseteks e väheväärtuslikeks hüvisteks. Sissetuleku kasvades normaalhüviste nõudlus suureneb, inferioorsete hüviste nõudlus aga väheneb.

Oluline nõudluse mõjur on teiste hüviste hinnad. Asendushüviste puhul toob ühe hüvise hinna tõus kaasa teise hüvise nõudluse tõusu; täiendhüviste korral aga põhjustab ühe hüvise hinna kasv teise hüvise nõudluse vähenemist (hinna languse puhul on tegemist vastupidiste muutustega).

1.2.2. Pakkumisseadus ja pakkumiskõver

Pakkumine on seos hüvise hinna ja selle koguse vahel, mida tootjad soovivad ja suudavad antud ajaperioodil müüa (ceteris paribus). Pakutav kogus on see hüvise hulk, mida tootjad konkreetse hinna korral soovivad ja suudavad müüa. Vastavalt pakkumisseadusele on pakutav kogus ja hind võrdeliselt seotud.

Pakkumiskõveral (joonis 5) on positiivne tõus. Sellel on kaks põhjust: kõrgema hinna korral on tootjad 1) huvitatud suurema koguse pakkumisest (kõrgema hinnaga hüvise tootmine on atraktiivsem kui selleks kasutatavate ressursside rakendamine teiste, alternatiivsete hüviste tootmiseks) ja 2) võimelised rohkem tootma (kõrgem hind lubab katta tootmismahu kasvuga seotud kõrgemad tootmiskulud - meenutagem kasvava alternatiivkulu seadust).

PAKKUMISTABEL
	Hind	Pakutav kogus
A	10	18
B	8	16
C	6	14
D	4	12
E	2	10
F	0	8

Ka pakkumise puhul saab eristada individuaalset ja turupakkumist. Turupakkumiskõver on individuaalsete pakkumiskõverate horisontaalsumma.

Pakkumise mõjurid on: 1) tehnoloogia tase; 2) vajalike ressursside hinnad; 3) alternatiivsete kaupade hinnad; 4) tootjate ootused; 5) tootjate arv; 6) maksud ja subsiidiumid.

Näiteks pakkumise kasvu põhjustavad tehnoloogia täiustamine; ressursside (tootmistegurite) hindade alanemine; alternatiivsete hüviste (so nende, mille tootmiseks kasutatakse mõningaid samu ressursse) hinna langus; tootja ootus, et hüvise hind lähiajal tõuseb; tootjate arvu kasv; subsiidiumi maksmine tootjale Graafiliselt saab pakkumise kasvu või kahanemist kajastada pakkumiskõvera nihkega vastavalt paremale või vasakule (joonis 6).

Kokkuvõtteks märkigem, et analüüsi käigus tuleb eristada 1) muutust nõutavas (pakutavas) koguses ja 2) muutust nõudluses (pakkumises). Esimesel juhul on põhjuseks hüvise hinna muutus (ceteris paribus) ja graafiliselt kajastub see liikumises piki nõudlus- (või pakkumis-) kõverat. Teisel juhul on tegemist mingi konkreetse nõudluse (pakkumise) mõjuri toimega ja see kajastub graafiliselt nõudlus- (pakkumis-) kõvera nihkumises.

1.2.3. Turu tasakaal

Nõudlus ja pakkumine on turu kaks osapoolt. Nende koostegevusest võib turul kujuneda tasakaal või tekkida kas puudu- või ülejääk. Turu ülejääk on suurus, mille võrra pakutav kogus antud hinna korral ületab nõutava koguse Turu puudujääk on suurus, mille võrra nõutav kogus antud hinna korral ületab pakutava koguse Hinda, mille korral ostjate ja müüjate soovid kokku langevad, nimetatakse tasakaaluhinnaks. Selle hinna puhul saavutab turg "korra", so seisundi, kus nõutav ja pakutav kogus on võrdsed. See on tasakaalukogus (joonis 7).

Ülejääk surub hinna alla, puudujääk aga tekitab hinnale ülespoole suunatud surve Kui tasakaal on saavutatud, langevad ostjate ja müüjate soovid kokku, nii et turujõud ei avalda enam mingit survet ei hinnale ega kogusele Turg võib tasakaalust väljas olla pikemat aega siis, kui tema tegevusse sekkub riik kas miinimum- või maksimumhinda kehtestades. Maksimumhind on seadusega kehtestatud kõrgeim hind, mida antud hüvisele kehtestada võib (näiteks üüri piirmäär). Miinimumhind on seadusega kehtestatud hind, millest allapoole ta langeda ei tohi (näiteks miinimumpalk). Kunstlikult kõrge hind toob kaasa liigpakkumise (ülejäägi), kunstlikult madal aga liignõudluse (puudujäägi).

1.2.4. Tasakaaluhinna ja -koguse muutused

Turu tasakaal kooskõlastab tarbijate ja tootjate sõltumatud soovid. Tasakaal püsib seni, kuni leiab aset nõudluse või pakkumise ükskõik missuguse mõjuri muutus. See toob kaasa nõudluse või pakkumise (või mõlema) muutuse Graafiliselt väljendatuna tähendab see nõudlus- või pakkumiskõvera või mõlema kõvera üheaegset nihkumist. Kui selline nihe aset leiab, saavutab turg lõpuks uue tasakaalu mingis uues tasakaalupunktis, millele vastavad uus tasakaaluhind ja -kogus.

Kui nõudlus muutub ja pakkumine jääb samaks, toob see kaasa tasakaaluhinna ja

-koguse muutumise nõudluse muutumisega samas suunas (joonis 8). Kui pakkumine muutub ja nõudlus jääb samaks, toob see kaasa tasakaalukoguse muutumise pakkumise muutumisega samas suunas ja -hinna muutumise vastassuunas (joonis 9).

Nõudluse ja pakkumise üheaegsel ja ühesuunalisel muutusel on järgmised tagajärjed. Näiteks, kui nad mõlemad kasvavad, kasvab ka tasakaalukogus, kuid efekt tasakaaluhinnale sõltub nõudluse ja pakkumise muutumise vahekorrast (joonis 10).

Nimelt: 1) kui nõudlus kasvab rohkem kui pakkumine, siis tasakaaluhind tõuseb; 2) kui pakkumine kasvab rohkem kui nõudlus, siis tasakaaluhind langeb; 3) kui nad kasvavad ühepalju, jääb tasakaaluhind samaks.

Kui nõudlus ja pakkumine muutuvad vastassuunaliselt, ei ole võimalik midagi konkreetset väita tasakaalukoguse kohta, kui pole teada nõudluse ja pakkumise muutuste vahekord.

Näitamaks nõudluse ja pakkumise vastassuunalise muutumise mõju tasakaaluhinnale ja -kogusele, teeme lihtsuse huvides järgmise kokkuvõtliku tabeli 2.

Hüviste turul eksisteerib 4 turu tüüpi. Need on: 1) täieliku konkurentsi turg; 2) monopol; 3) monopolistliku konkurentsi turg ja 4) oligopol. Täieliku konkurentsi turul on suur hulk firmasid, kusjuures igaühe turuosa on nii väike, et üksinda ei suuda neist keegi turuhinda mõjutada. Seega on firma sel turul hinnavõtja. Nimetatud turgu iseloomustab lisaks see, et kaubeldakse ühesuguse, homogeense kaubaga; turuosalistel on täielik info turutingimuste kohta ja puuduvad igasugused turutõkked. Monopoolsel turul on üks müüja; toodangul pole lähedasi asendajaid ja turgu kaitsevad tugevad sisenemisbarjäärid. Monopolistliku konkurentsi turul on palju firmasid, kes pakuvad diferentseeritud kaupa. Turu sisenemisbarjäärid on suhteliselt madalad. Oligopoli iseloomustab väike arv müüjaid, kellest igaüks peab arvestama oma tegevuse mõju konkurentide käitumisele

TABEL 2
 

NÕUDLUSE JA PAKKUMISE ÜHEAEGSE MUUTUMSE MÕJUD Nõudluse muutus
Pakkumine suureneb	Nõudlus kasvab	Nõudlus väheneb
	Tasakaaluhind võib kasvada, kahaneda või samaks jääda	Tasakaaluhind langeb
	Tasakaalukogus kasvab	Tasakaalukogus võib kasvada, kahaneda või samaks jääda
Pakkumine väheneb	Tasakaaluhind tõuseb	Tasakaaluhind võib kasvada, kahaneda või samaks jääda
	Tasakaalukogus võib kasvada, kahaneda või samaks jääda	Tasakaalukogus väheneb

 

II peatükk. makroökonoomika alusmõisted ja seosed

Kaie Kerem

Makroökonoomika on majandussüsteemi kui terviku teoreetiline käsitlus ning tema uurimisobjektiks on kogu rahvamajandus. Makroökonoomika analüüsib rahvamajanduses toimuvaid majanduslikke protsesse ja püüab leida vastust küsimusele, kuidas parimal viisil saavutada majanduse nelja põhilist eesmärki: majanduskasvu, stabiilset hinnataset ja tööhõivet ning välismajanduse tasakaalu.

2.1. RAHVAMAJANDUSE ARVESTUS

Riigi majandusliku seisundi hindamiseks ja analüüsimiseks ning vajalike majanduspoliitiliste otsuste vastuvõtmiseks vajatakse üksikasjalikku ja kooskõlastatud informatsiooni. Ülevaatliku ja kooskõlastatud makromajandusliku info peamiseks allikaks on arenenud turumajandusega riikides riigi rahvamajanduse arvestuse näitajad.

Makroökonoomika tähtsaim näitaja on rahvamajanduse kogutoodang. Rahvamajanduse kogutoodang (RKT) on majanduses teatud ajaperioodil toodetud lõpphüviste summa, millele on juurde arvatud ekspordi ja impordi saldo.

Kõrvuti rahvamajanduse kogutoodanguga on majanduse seisundi näitajaks sisemajanduse kogutoodang. Sisemajanduse kogutoodang (SKT) on rahvamajanduse kogutoodang, mis hõlmab ainult riigi enda territooriumil aasta jooksul toodetud lõpphüviseid. Seega on SKT kogutulu, mis teenitud antud riigis. See sisaldab välismaalaste tulu, mis on teenitud Eestis, kuid ei sisalda meie riigi kodanike teenitud tulu välismaal.

Sisemajanduse kogutoodangut võib arvutada nii sissetuleku meetodil kui ka tarbimise meetodil.
 

SKT TARBIMISE MEETODIL		SKT SISSETULEKU MEETODIL
Eratarbimiskulutused ( C) Erainvesteeringud ( I ) Avaliku sektori kulutused ( G ) Netoeksport ( NX )	=	Palgad ja sotsiaalkindlustusmaksed Amortisatsioon Kaudsed netomaksud Tegevuse ülejääk

Toodud skeemist on näha, et sisemajanduse kogutoodang mõõdab nii rahvamajanduses tehtud kulutusi kui ka rahvamajanduses saadud tulu. Rahvamajanduses tehtud kulutusi väljendab skeemi vasak pool ja rahvamajanduses teenitud tulu mõõdab skeemi parem pool.

Eratarbimiskulutused on majapidamiste poolt tehtavad kulutused kaupade ja teenuste ostmiseks. Erainvesteeringud on kulutused, mida tehakse tootmishoonete ehitamiseks, seadmete ostmiseks ja elamuehituseks ning amortisatsiooniks. Avaliku sektori kulutused on üks osa valitsuse kulutustest kaupade ja teenuste ostmiseks. Netoeksport on ekspordi ja impordi vahe

Kõrvuti sisemajanduse kogutoodanguga kasutatakse majanduse üldise seisundi iseloomustamiseks ka teisi rahvamajanduslikke agregaatnäitajaid. Lahutades sisemajanduse kogutoodangust põhivara kulumi (amortisatsiooni) saadakse sisemajanduse puhastoodang.

Rahvatulu defineeritakse kui töö ja omandi arvelt saadud kogutulu, mis on saadud kaupade tootmisest ja teenuste osutamisest. Rahvatulu arvutamiseks tuleb puhasproduktist maha arvata kaudsed maksud (näiteks käibemaks, aktsiisimaks jne) ja siirdemaksed (näiteks lastetoetused, töötute abiraha jne). Samal ajal lisatakse juurde avaliku sektori ettevõtetelt tagasisaadavate summade ja valitsuse subsiidiumide positiivne vahe

Isiklik tulu on see tulu, mida inimesed tegelikult saavad. Isiklikku tulu eristatakse rahvatulust kahe tunnuse põhjal: 1) Osa rahast, mis on teenitud ei kuulu väljamaksmisele, näiteks sotsiaalmaks 2) Inimesed saavad tulu teistest allikatest peale töötasu - töötu abiraha, pensionid jne

Kasutatav tulu on see tulu, mis jääb inimestele peale maksude maksmist.

2.2. ÄRITSÜKKEL

Turumajandusmaadele on iseloomulik tsükliline areng. Äritsükkel on reaalse rahvamajanduse kogutoodangu mahu perioodiline kõikumine - suurenemine ja lähenemine potentsiaalsele tasemele ehk täistööhõive tasemele, siis aga vähenemine ning langemine potentsiaalsest tasemest madalamale Äritsüklit iseloomustab toodangu üheaegne langus või tõus mitmes majandussektoris. Majandusliku kasvuga on tegemist juhul, kui rahvamajanduse kogutoodang kasvab potentsiaalse kogutoodangu suhtes. Majandusliku langusega on tegemist juhul, kui rahvamajanduse kogutoodang langeb potentsiaalse kogutoodangu suhtes. Potentsiaalne tase on selline tase, mida oleks võimalik saavutada siis, kui tootmistegurid oleksid täielikult rakendatud. Praktikas ei ole kerge määratleda, mida tähendab tootmistegurite täielik rakendamine Tavaliselt arvutatakse potentsiaalset toodangut kogutoodangu tegelikust arengust lähtudes. Majanduse tsükliline areng on tingitud muutustest kogunõudluses või kogupakkumises.

2.3. KOGUPAKKUMINE

Kogupakkumine on reaalse rahvamajanduse kogutoodangu kogus, mida firmad tahavad toota ja müügiks pakkuda igal antud hinnatasemel, ceteris paribus.

Hüviste kogupakkumine määratakse antud riigi käsutuses olevate tootmisteguritega ja tootmistehnoloogiaga. Hüviste kogupakkumine võrdub majanduse koguväljundiga. Majanduse koguväljund on igal antud ajamomendil fikseeritud ning muutub ainult siis, kui toimub muutus tootmistegurite pakkumises või tehnoloogias.

Kogupakkumiskõver seob omavahel rahvamajanduse kogutoodangu koguse ja üldise hinnataseme Rääkides kogupakkumiskõverast tehakse vahet pika perioodi ja lühiperioodi kogupakkumiskõvera vahel. Pika perioodi pakkumine on selline rahvamajanduse kogutoodangu tase, kus iga firma toodab täisvõimsusel ja majanduses on täistööhõive Pika perioodi kogupakkumiskõver näitab seost pika perioodi kogupakkumise ja hinnataseme vahel. Pika perioodi kogupakkumiskõver on vertikaalne, st et pikal perioodil on rahvamajanduse kogutoodangu tase konstantne ja muutub ainult hinnatase

Lühiperioodi kogupakkumiskõver seob omavahel reaalse rahvamajanduse kogutoodangu koguse ja hinnataseme, kusjuures eeldatakse, et tootmistegurite hinnad on suhteliselt jäigad. Seetõttu on lühiperioodi kogupakkumiskõver peaaegu horisontaalne kogutoodangu suhteliselt madalatel tasemetel ja muutub üha järsemaks, kui kogutoodang suureneb. Kogupakkumiskõvera horisontaalses piirkonnas võib rahvamajanduse kogutoodang suureneda ilma hinnataseme tõusuta. Joonisel 1 toodud punktide A ja B vahelist lõiku nim. sageli Keynesi piirkonnaks. Kogupakkumiskõvera kuju antud piirkonnas on tingitud sellest, et ei ole hindu tõstvat survet majandusele Kogupakkumiskõvera horisontaalne piirkond viitab sellele, et majanduses on palju rakendamata tootmisvõimsusi. Vabu ressursse võis kasutada lisatoodangu tootmiseks ilma, et firmad peaksid hindu tõstma.

Kui tootmise suurenemine jätkub, jõuab üha rohkem firmasid oma võimete piirini ja iga lisaühik tootmistegureid annab vähem toodangut. See vastab mikroökonoomikast tuttavale kahanevate tulude seadusele Tootmismahu suurendamine läheb üha kulukamaks. Tulemuseks on kogupakkumiskõvera ülespoole suunatud nihe Piirkonda punktide B ja C vahel nimetatakse vahepealseks piirkonnaks. Punktide C ja D vahelises piirkonnas väljendab kõver liikumist kõrgema hinnataseme poole üha väheneva kogutoodangu juurdekasvuga. Sellist piirkonda nimetatakse klassikaliseks piirkonnaks. Lõpuks võib kogupakkumiskõver muutuda täiesti vertikaalseks.

        a) Kogunõudluskõver                                       b) Kogupakkumiskõver

Joonis 1. Kogunõudluskõver ja kogupakkumiskõver

2.4. KOGUNÕUDLUS

Kogunõudlus näitab reaalset rahvamajanduse kogutoodangu kogust, mida majapidamised, firmad, valitsus ja välismaalased soovivad ja on võimelised ostma igal antud hinnatasemel. Kui hinnatase tõuseb, siis rahvamajanduse kogutoodangu nõutav kogus alaneb ja vastupidi. Seega on rahvamajanduse kogutoodangu nõutav kogus funktsioon üldisest hinnatasemest, eeldusel, et kõik teised tegurid on muutumatud. Hind on sõltumatu muutuja, mis põhjustab muutusi nõutavas koguses. Kogunõudlusfunktsiooni võime väljendada ka graafiliselt kogunõudluskõvera abil (vt joonis 1).

Muutused rahvamajanduse kogutoodangus või hinnatasemes põhjustavad liikumise piki kogunõudluskõverat, ceteris paribus. Kogunõudlus suureneb või väheneb, kui toimuvad muutused plaanitud tarbimiskulutustes, investeeringutes, avaliku sektori kulutustes või netoekspordis. Kogunõudluse suurenemist väljendab kogunõudluskõvera nihe paremale, kogunõudluse vähenemist väljendab aga kogunõudluskõvera nihe vasakule

2.5. KOGUNÕUDLUSE JA -PAKKUMISE TASAKAAL

Kogunõudluskõvera ja kogupakkumiskõvera lõikepunkt määrab tasakaalu hinnataseme ja reaalse rahvamajanduse kogutoodangu tasakaalukoguse Kogunõudluskõvera ja kogupakkumiskõvera lõikepunktis võrdub rahvamajanduse kogutoodangu nõudlus kogupakkumisega.

Tasakaal suletud majandus. Tasakaalu esialgsel käsitlemisel eeldame, et meil on tegemist suletud majandusega, mis tähendab seda, et esialgu vaatleme majanduse tasakaalu ilma netoekspordita.

Tootmistegurid ja tehnoloogia määravad majanduse kogupakkumise, mida võime väljendada järgmise võrrandi abil:

                    Y = F (K, L, H), kus

K - kapital
L - tööjõud
H - tehnoloogia

Eelnevast teame, et rahvamajanduse kogutoodang mõõdab nii rahvamajanduse kogutulu kui ka kogukulu ning seetõttu võime majanduse kogunõudlust väljendada järgmise võrrandi abil:

                    Y = C + I + G

Majapidamiste tarbimiskulutused sõltuvad kasutatavast tulust. Antud seost võime väljendada järgmiselt:

                    C = C (Y-T), kus

C - tarbimine
T - maksud
Y - kogutulu

Investeerimiskaupade nõutav kogus sõltub reaalsest intressimäärast. Nominaalne intressimäär ( i ) on määr, mida investeerijad maksavad laenu kasutamise eest. Reaalne intressimäär ( r ) on nominaalne intressimäär, mida on korrigeeritud inflatsioonimääraga ( p ). Valemina: r = i - p. Investeeringute ja intressimäära vahelist negatiivset seost võime väljendada järgmiselt:

                    I = I ( r )

Kogunõudluse kolmas komponent on avaliku sektori kulutused (G), mis kujutavad endast ühte osa valitsuse kulutustest. Ülejäänud osa on siirdemaksed. Siirdemaksete abil toimub tulu ümberjaotus ning neid ei arvestata avaliku sektori kulutustesse Siirdemaksed suurendavad kodumajapidamiste kasutatavat tulu. Kui avaliku sektori kulutused võrduvad maksud miinus siirdemaksed, siis avaliku sektori kulutused on võrdsed maksutuludega ( G = T ) ja riigieelarve on tasakaalus. Avaliku sektori kulutused ja maksud on valitsuse fiskaalpoliitilised instrumendid ning nad on määratud valitsuse fiskaalpoliitika poolt.

Kirjutades ülaltoodud tarbimisfunktsiooni ja investeerimisfunktsiooni rahvamajanduse arvestuse võrrandisse saame järgmise kujuga avaldise:

                    Y = C ( Y-T ) + I ( r ) + G

Toodud võrrandist näeme, et intressimääral on majanduse tasakaalustamisel võtmeroll. Mida kõrgem on reaalse intressimäära tase, seda väiksemad on investeeringud ja seda väiksem on kogunõudlus.

Mõistmaks intressi rolli majanduses, alustame rahvamajanduse arvestuse võrrandist, mida võime väljendada järgmiselt:

                    Y - C - G = I

Lahutades kogutulust eratarbimiskulutused ja avaliku sektori kulutused saame rahvamajanduse säästu (S). Vastavalt toodud võrrandile peab majanduse tasakaalu korral rahvamajanduse sääst võrduma investeeringutega ( S = I ). Säästud kujutavad endast laenude pakkumist ja investeeringud laenude nõudlust. Kuna investeeringud sõltuvad intressimäärast, siis järelikult on laenude nõudlus määratud intressimääraga. Intressimäär kohaneb seni, kuni laenude nõudlus ja pakkumine on tasakaalus. Tasakaalu intressimäär esineb siis, kui säästud võrduvad investeeringutega ning laenude nõudlus ja pakkumine on tasakaalus. Säästudel on majanduses täita oluline roll. Kui kodumaised säästud on väikesed, siis tuleb investeeringute nõudluse rahuldamiseks laenata raha välismaalt.

Tasakaal väikeses avatud majanduses. Väikese avatud majanduse eeldus tähendab seda, et riik on väike juhul, kui tema osakaal maailmamajanduses ei ole märkimisväärne ning avatus tähendab seda, et kapital on täielikult mobiilne Käsitlemaks tasakaalu väikeses avatud majanduses, lisame rahvamajanduse arvestuse võrrandisse netoekspordi:

                    Y = C + I + G + NX

Toodud võrrandi kolm esimest komponenti kujutavad endast kodumaist kogunõudlust, neljas komponent on aga seotud muu maailma nõudlusega antud riigi hüvistele Korraldades antud võrrandi ümber, saame:

                    NX = Y - ( C + I + G )

Kui majanduse kogutoodang on suurem kui kodumaine nõudlus, siis ülejääk eksporditakse ning netoeksport on sellisel juhul positiivne Kui majanduse kogutoodang on väiksem kui kodumaine nõudlus, siis puudujääv osa imporditakse Nii suletud kui ka avatud majanduse korral on hüviste turg ja laenude turg omavahel seotud. Seda seost võime väljendada järgmiselt:

                    Y - C - G = I + NX

Eelnevast teame, et avaldise vasak pool väljendab rahvamajanduse kogusäästu ning seetõttu:

S = I + NX

                    S - I = NX

Toodud võrrandi vasak pool näitab kapitali rahvusvahelist voogu ja parem pool hüviste rahvusvahelist voogu. Avaldis S-I on netovälisinvesteering, mis näitab rahvamajanduse säästu ülejääki rahvamajanduse investeeringutest. Kui avaldis S-I ja netoeksport (NX) on positiivsed, siis väliskaubandusbilanss on ülejäägiga. Vastupidisel juhul on tegemist puudujäägiga.

Kui on tegemist väikese avatud majandusega, siis reaalne intressimäär on määratud maailma intressimääraga (r^*):

                    NX = Y - C (Y-T) - G - I (r^*)

                    NX = S - I(r^*)

Toodud võrranditest on näha, et rahvamajanduse säästud sõltuvad fiskaalpoliitilistest instrumentidest (G ja T) ning investeeringud maailma intressimäärast.

Kui suletud majanduse korral tasakaalustas reaalne intressimäär majanduse kogunõudluse ja kogupakkumise, siis avatud majanduse korral tasakaalustab reaalne vahetuskurss kogunõudluse ja - pakkumise Kui reaalne vahetuskurss on liiga kõrge, siis on importkaubad suhteliselt odavad ja kodumaised kaubad suhteliselt kallid. Kõrge reaalne vahetuskurss vähendab netoeksporti ja seega ka kogunõudlust.

Järsud muutused kogunõudluses või kogupakkumises põhjustavad majanduse tsüklilise arengu, mille ilminguteks võivad olla suurenenud tööpuudus, inflatsioon või maksebilansi tasakaalustamatus.

2.6. TÖÖPUUDUS

Tööealise elanikkonna hulka loetakse inimesed alates 16. eluaastast kuni pensionieani. Tööjõud ei ole samaväärne tööealise elanikkonnaga.

Tööjõu moodustavad kõik töötavad ja aktiivselt tööd otsivad inimesed. Tööjõu hulk ei ole püsiv suurus, vaid muutub vastavalt äritsüklile Kui on head töösaamisvõimalused, ilmuvad tööjõuturule koduperenaised, tudengid, õpilased, jt., suurendades tööjõu hulka. Kui majandus on aga langusfaasis, siis üldreeglina taanduvad need rühmad tööjõuturult. Kui inimene lõpetab aktiivse tööotsimise, siis ei loeta teda tööjõu hulka.

Tööhõivemäär on protsentides väljendatud suhtarv, mis saadakse, kui tööga hõivatud inimeste arv jagatakse tööealiste inimeste arvuga. Töötusemäär on protsentides väljendatud suhtarv, mis saadakse, kui töötute inimeste arv jagatakse tööjõuga.

Tööpuudus väljendab seda osa tööjõust, kes soovivad töötada, kuid ei suuda leida sobivat tööd. Isik klassifitseeritakse töötuks, kui ta a) ei töötanud kogu arvestusnädala jooksul; b) on aktiivselt tööd otsinud eelneva nelja nädala jooksul; c) on võimeline kohe tööle asuma. Isikud, kes ei vasta märgitud kolmele tingimusele, ei ole töötud ja seega ei kuulu tööjõu hulka.

Tööpuudus võib olla vabatahtlik või mittevabatahtlik. Tööpuudus eeldatakse olevat vabatahtlik siis, kui inimesed võiksid kiiresti leida tööd, kuid nad otsivad parema palga ja tingimustega tööd. Tööpuudus on mittevabatahtlik, kui inimesed on kaotanud töö, kuid nad tahavad ja on võimelised tegema tööd isegi palga eest, mis on madalam kui antud oskustega oleks võimalik saada.

Tööpuuduse liigid on : siirde- e friktsionaalne tööpuudus, struktuurne tööpuudus ja tsükliline tööpuudus. Siirdetööpuudus on ajutine töötaolek valdavalt seoses töökoha vahetusega ( sobivama töökoha otsinguga ). Uued töövõimalused võivad tekkida mõnel tegevusalal teatud regioonis või tööstusharus; samaaegselt võivad mujal töökohad kaduda. Töötajad otsivad paremaid töökohti ja tööandjad paremaid töötajaid. Selline alaliselt " voolav" tööjõud moodustabki siirdetööpuuduse Sageli peetakse friktsionaalset töötust vabatahtlikuks töötuseks. Vaba tööjõuturg ei saa eksiteerida ilma siirdetöötuseta.

Struktuurne tööpuudus näitab majanduse struktuuri muutumisest tingitud vabade töökohtade mittevastavust tööjõu pakkumisele Dünaamiliselt arenevas majanduses saavutavad mõned tööstusharud, firmad ja regioonid majanduslikku edu, kusjuures teised on samal ajal pikaajalise languse seisundis.

Tsükliline tööpuudus on selline tööpuudus, mida esineb majanduse langusfaasis, kui ainult osaliselt koormatud tootmisvõimsuste tõttu on tööjõu nõudlus normaalsest madalam. Majandusliku olukorra paranedes selline tööpuudus väheneb. Erinevalt siirdetööpuudusest on tsükliline tööpuudus valdavalt mittevabatahtlik. Inimesed jäävad töötuks seetõttu, et nende töökohad üldise majandusliku languse mõjul kaovad.

Paljud töötusemäära interpreteerimisega seotud raskused tulenevad püüdest eristada töötuse liike Neid on küll lihtne defineerida, kuid palju keerulisem on vastavate liikide tegelik eristamine majanduses. Näiteks pole alati selge, kas on tegemist struktuurse või tsüklilise töötusega. Friktsionaalsel töötusel on tõenäoliselt ka tsüklilisuse komponent. Inimesed kalduvad töölt lahkuma uue töökoha otsimise eesmärgil majanduse tõusuperioodil. Majanduspoliitiliste otsuste tegemisel oleks aga tööpuuduse liikide eristamine vajalik. Samuti oleks vajalik ka võimalikult täpselt mõõta tööpuuduse määra.

Heidutatud töötajad on isikud, kes on lõpetanud tööotsingu, kuna nad on veendunud, et ei suuda leida sobivat töökohta. Heidutatud töötajaid ei loeta statistikas töötuteks, kuna nad ei vasta töötu teisele tingimusele: nad ei otsi aktiivselt tööd.

Töötaoleku kestuseks nimetatakse perioodi, mille vältel on inimesed töötud. Töötuse kestust leitakse aritmeetilise keskmisena, jagades töötaoleku kestuste summa töötute arvuga.

2.7. TÖÖJÕUTURG

Tööjõuturg määrab kindlaks palgad ja tööhõivetingimused. Tööturul saavad kokku tööandjad ja töövõtjad. Tööjõuturu olukord sõltub eelkõige majanduse üldisest seisundist: kas majanduses on tõusu- või langusfaas.

Tööjõu pakkumine on funktsioon oodatavast reaalpalga tasemest. Tööjõu pakkumiskõver on positiivse tõusuga, mis tähendab seda , et inimesed pakuvad enam tööaega oodatavate kõrgemate palgamäärade korral. Vaba aja võimalik kulu suureneb, mistõttu tööjõu pakkumine kasvab.

Tööjõu nõudlus on funktsioon tegelikust reaalpalgast. Tööjõu nõudluskõver on negatiivse tõusuga, mis tähendab seda, et mida kõrgem on tegelik reaalpalk, seda väiksem on tööjõu nõutav kogus.

Kui oodatav ja tegelik reaalpalk langevad kokku, siis eeldatakse tööjõuturg olevat tasakaalus. See esineb punktis, kus tööjõu nõudlus- ja pakkumiskõver lõikuvad. Joonisel 2 iseloomustab tasakaalupalka W/P_e ja tööjõu tasakaalukogust L_e Tööjõuturu tasakaalustamatus eksisteerib siis, kui tegelik reaalpalk on tasakaalu palgatasemest suurem.

Joonis 2. Tööjõuturg

Tööpuudusega seondub mitmeid nii majanduslikke kui ka sotsiaalseid kulusid, millest ainult osa on mõõdetavad. Tööpuuduse majanduslik kulu üksikisikule väljendub saamata jäänud sissetulekus. Tööpuuduse kulu ühiskonnale väljendub aga saamata jäänud rahvamajanduse kogutoodangus.

Tööpuuduse ja rahvamajanduse kogutoodangu vahelist seost väljendatakse Okuni seaduse kaudu. Okuni seadus väljendab tsüklilisest töötusest tulenevat rahvamajanduse kogutoodangu kadu, mis on arvutatav järgmise valemi abil:

                    ( Q^* - Q ) / Q = 2,5 ( U - U*), kus

Q^* - RKT potentsiaalne tase
Q   - RKT tegelik tase
U   - töötuse määr
U* - töötuse loomulik määr

Tööpuuduse kulu on seotud ka soovimatu osalise koormusega tööga, mis varieerub majandustsükli jooksul. Tööpuudus alandab ka tööalase karjääri võimalusi. Tööpuuduse korral on inimene sunnitud vastu võtma koha, kus puudub vajadus tema oskuste ja kogemuste järele Nimetatud nähtus on tuntud kui alahõive

2.8. iNFLATSIOON

Inflatsioon on üldine hinnataseme tõus, mida põhjustavad kasvanud tootmiskulud või liignõudlus antud pakkumistaseme suhtes. Inflatsiooni tulemusena väheneb kindla suurusega rahasumma ostujõud.

Inflatsioonitempot mõõdetakse erinevate hinnaindeksite abil. Kõige enam kasutatakse tarbija hinnaindeksit (CPI). Tarbija hinnaindeks on hinnaindeks, mida arvutatakse tarbimiskorvi maksumuse muutumise kohta. Enamik sotsiaalseid kokkuleppeid ja programme arvestab hinnamuutusi just CPI alusel, sest CPI mõõdab tarbija kulutusi. Tarbija hinnaindeksit arvutatakse järgmise võrrandi abil:

                    CPI = (Sp₁q₀ / Sp₀q₀)x100%, kus

p₁ - vaadeldava perioodi hind
p₀ - baasperioodi hind
q₀ - hüvise q₀ osakaal baasperioodi ostukorvis

Majandusanalüüsis kasutatakse nii nominaalseid kui ka reaalseid muutujaid. Nominaalsed muutujad on jooksvates rahaühikutes väljendatavad muutujad. Reaalsed muutujad on sellised muutujad, mis on kohandatud kas inflatsiooniga või ka deflatsiooniga.

Kuna inflatsioon on üldine hinnataseme tõus, siis on ta seotud muutustega kogunõudluses või kogupakkumises ning tulenevalt sellest eristatakse ka nõudluspoolset ja pakkumispoolset inflatsiooni.

Liignõudlusest tulenevat inflatsiooni nimetatakse nõudlusinflatsiooniks. Nõudlusinflatsiooni iseloomustab joonis 3a. Nagu jooniselt 3a on näha nihkub kogunõudluskõver nõudlusinflatsiooni korral paremale, kusjuures kogupakkumiskõver kõver ei nihku. Nõudlusinflatsiooni tulemusena tõuseb hinnatase palju suuremas ulatuses kui reaalne rahvamajanduse kogutoodang.

Kogupakkumise vähenemisest tingitud inflatsiooni nimetatakse pakkumispoolseks inflatsiooniks. Kogupakkumise vähenedes nihkub kogupakkumiskõver vasakule, kusjuures kogunõudluskõver ei nihku (joonis 3b). Erinevalt nõudlusinflatsioonist, mille tulemusena võivad lühiajaliselt suureneda nii kogutoodang kui tööhõive, toob pakkumispoolne inflatsioon üheaegselt kaasa kaks negatiivset tulemust: hinnataseme tõusu ja kogutoodangu ning tööhõive vähenemise

                a) Nõudluspoolne inflatsioon                          b) Pakkumispoolne inflatsioon

Joonis 3. Inflatsiooni liigid

Inflatsiooni hind on hinnataseme tõusust põhjustatud majanduslike disproportsioonide täiendav kulu ühiskonnale ja tema liikmetele Inflatsioonist tulenev kahju sõltub 1) sellest, missugune on inflatsioonitempo ja 2) kas inflatsioon on ootamatu või mitte Kui inflatsioon on õiges ulatuses prognoositud, siis arvestatakse seda äritehingute sooritamisel ja palgakokkulepete sõlmimisel. Eeldatakse, et kui inflatsioonitempo on õieti prognoositud, siis tema kahju on tunduvalt väiksem kui kulutused, mida tuleks teha inflatsioonist vabanemiseks.

Vastus küsimusele kas inflatsiooni vastu peaks võitlema või mitte, sõltub eelkõige inflatsioonitempost. Üldlevinud seisukoht on, et kui inflatsioon tõuseb üle majanduse arengut stimuleeriva piiri, siis tuleb seda pidurdada. Majanduse arengut stimuleerivaks inflatsioonitempoks loetakse 2-4% -list aasta keskmist hinnatõusu.

2.9. VAHETUSKURSS

Valuutade ostmisel ja müümisel kohaldatakse teatud vahetuskursse Vahetuskursside süsteemi all mõistetakse neid põhimõtteid, mille järgi kursid määratakse Põhiviise on kaks ja praktikas kasutatakse nende erinevaid vorme:

Fikseeritud valuutakursi korral määrab riik oma rahale kindla vahetuskursi.

Ujuva valuutakursi korral kujuneb vahetuskurss valuuta nõudluse ja pakkumisega tulemusena.

Eesti rahasüsteemi aluseks on valuutakomitee Vastavalt valuutakomitee põhimõttele on raha pakkumine määratud keskpanga kulla ja valuutareservidega. Valuutakomitee korral kujuneb intressimäär nõudluse ja pakkumise tulemusena ning keskpangal puudub võimalus mõjutada intressimäära. Keskpanga ülesandeks on vahetuskursi stabiilsuse tagamine Eesti krooni ametlik vahetuskurss on fikseeritud Saksa marga suhtes ja Eesti Pangal ei ole õigust seda kurssi devalveerida ega ka revalveerida.

Devalveerimine leiab aset, kui riik alandab oma ametlikku vahetuskurssi kulla või teiste valuutade suhtes. Vastupidist protsessi nimetatakse revalveerimiseks.

2.10. MAKSEBILANSS

Maksebilanss on kokkuvõtlik aruanne, milles registreeritakse kõik teatud perioodi (tavaliselt aasta) jooksul toimunud kaupade, teenuste ja kapitali rahvusvahelised vood.

Maksebilansi kontod on: 1) jooksevkonto; 2) kapitali- ja finantskonto; 3) ametlik reservkonto. Jooksevkontosse arvestatakse kaupade ja teenuste eksport ja import, samuti mitmesugused tulusiirded. Kui jooksevkonto on ülejäägiga, siis tähendab see, et äritehingutest saadud tulud ületavad kulusid ning riigi netokreditoorsus välismaa suhtes kasvanud. Jooksevkonto puudujääk näitab aga netovälisvõla kasvu. See on peaaegu identne netoekspordiga, mida käsitlesime varem.

Kapitali- ja finantskontol kirjendatakse lühi- ja pikaajalised kapitali vood. Nimetatud kontol kajastuvad otseinvesteeringute netobilanss, portfelliinvesteeringud ja teised investeeringutega seotud tehingud.

Arvestuslikult on maksebilanss alati tasakaalus, st jooksva konto ning kapitali- ja finantskonto saldo peab võrduma muutustega ametlikus reservkontos. Kui räägitakse maksebilansi üle- või puudujäägist, siis mõeldakse selle all üldbilanssi. Üldbilanss võtab kokku kõik maksebilansis kajastuvad äritehingud.

Kui maksebilanss on puudujäägiga, on valuutakulud olnud suuremad kui valuutatulud. Maksebilansi puudujääki on võimalik finantseerida välislaenu abil. Kui vastuvõetavatel tingimustel laenu võimalik saada ei ole, siis riigi valuutavaru väheneb.

Riiki, mis ülejäänud maailmalt võtab rohkem laenu kui ise annab, nimetatakse netolaenuvõtjaks. Riiki, mis annab laene rohkem kui ise laenab nimetatakse netolaenuandjaks. Debitoorne riik on maa, mis on rohkem laenu võtnud kui laenu andnud. Debitoorsel riigil on maksmata võlgade varu ülejäänud maailmale, mis ületab selle riigi nõudmiste varu ülejäänud maailmale Kreditoorne riik on maa, mis on investeerinud välismaale rohkem kui välismaailm sellesse riiki. Laenuvõtja ja laenuandja ning deebitori ja kreeditori eristamise põhjuseks on voogude ja varude vaheline erinevus. Laenuandmine ja -võtmine on vood. Võlad on varud. Laenuandmise ja laenuvõtmise voog muudab võlavaru.

Kas riik peab tundma muret sellepärast, et ta on netolaenuvõtja? Vastus küsimusele sõltub eelkõige sellest, milleks laenu kasutatakse Kui laenud investeerivad kapitalimahutusi, siis kutsub see esile järgneva majandusliku tõusu ja suurema sissetuleku ning sellisel juhul ei ole laenuvõtmine probleemiks. Kui laenu kasutatakse tarbimiseks, siis ei suudeta tasuda intresse ja lõppkokkuvõttes tuleb tarbimist piirata.

Vaatamata eelöeldule peetakse siiski jooksva konto defitsiiti probleemiks, mis mõnikord ületab oma tähtsuse poolest töötust. Näiteks, kui on suur tööpuudus ja jooksva konto defitsiit. Tööpuudust võiks vähendada, suurendades kodumaist nõudlust. Kuid, kui import selle tulemusena suureneb, kasvab väliskaubanduse defitsiit.

Üldjuhul peetakse soovitavaks, et maksebilanss oleks tasakaalus. Maksebilansi tasakaal tähendab ühtlasi ka välismajanduse tasakaalu. Välismajanduse tasakaal pole eesmärk omaette Küsimus on selles, kuidas välismajanduse tasakaal on seotud teiste makroökonoomiliste eesmärkidega: stabiilse tööhõive ning hinnatasemega ja majanduskasvuga.

üles

tagasi tabelisse