Sa oled siin

Vastupanulipp

27. mai 2015 - 14:44

31. oktoobril keelati okupatsioonivõimude poolt sinimustvalge lipu kasutamine ning see muutus Kodu-Eestis vastpanu sümboliks.  Eesti okupeerimisel 17.06.1940. a algas Eesti põhiseadusliku korra tasalülitamine. 21. juunil asendati sinimustvalge riigilipp okupatsioonivõimu punalipuga Pika Hermanni tornis. Pea kuu aega hiljem kohustati kõiki majaomanikke soetama punalippe ning neid heiskama riigilipu kõrvale. Alates 31. oktoobrist 1940. a oli keelatud kasutada „kodanliku“ Eesti sümboleid. Eesti lipu heiskamist ja isegi alleshoidmist peeti rängaks kuriteoks, mida karistati vangistamisega ja peatselt alanud sõjas isegi surmaga. Sinimustvalged lipud peideti.

1941. aastal asendus üks okupatsioon teisega. Enne uue võõrvõimu kehtestamist heisati 28. augustil 1941. a Pika Hermanni torni Eesti riigilipp. Peagi ilmus selle kõrvale ka haakristilipp, mis järgmisel päeval juba üksinda lehvima jäi. Uued võimumehed ei keelanud Eesti lippude kasutamist, kuid sinimustvalge lipus nähti vaid kohaliku tähtsusega rahvussümbolit. Kui Saksa okupatsiooniväed Eestist 20. septembril 1944. a taandusid, sai sinimustvalge riigilipp jällegi paar päeva (20.–22. september) Pika Hermanni tornis lehvida.

Maa taasvallutamise järel Nõukogude Liidu poolt tekkis relvastatud vabadusvõitlus metsavendade näol. Heisatav sinimustvalge lipp andis märku vastupanu jätkumisest ning tekitas tunde, et kõik ei ole veel kadunud ja Eesti elab. Sageli heisati sinimustvalgeid riigilippe võidupühal ja iseseisvuspäeval. Näiteks 1949. aastal heiskasid Võru koolinoorte vastupanurühma „Noored kuperjaanovlased“ suure Eesti riigilipu linna keskel kasvanud puule. Lipp kinnitati vardaga puulatva ja see oli nähtav üle kogu linna. Puutüvele mässiti okastraadi abil tühi kast, millel silt „Mineeritud“. 24. veebruari hommikul avanes linnaelanikele ülev pilt – kogu linn oli dekoreeritud lendlehtede ja sinimustvalgete lipukestega, puu ladvas lehvis eesti rahvale nii kallis sinimustvalge lipp.