Sa oled siin

Aleksander Terras: Mälestusi Toompealt ja Kadriorust, Riigikantseleist ja riigisekretäri ametist ajavahemikus 1920-1940

Et hakata nagu kord ja kohus algusest peale, kui omad silmad veel maailma asju ei seletanud, siis olen sündinud Tallinnas, Kopli tn. 20 korteris, emalt saadud andmetel 3. jaanuaril 1920, s.o. vabadussõja järgse vaherahu päeval. See tähendab muu hulgas seda, et edaspidi sünnipäeval kell 10.30 hommikul peeti leinaseisakut ja lasti suurtükkidest aupauke.

Kaks päeva hiljem, s.o. 5. jaanuaril 1920, sai mu isa Vabariigi Valitsuse asjade valitsejaks, milline keeruline ametinimetus lühendati aasta hiljem riigisekretäriks. Sellega seoses saime ka ametikorteri Toompeale, endise aadliku von Lilienfeldi elamusse, mida hakati nimetama Riigivanema Majaks, sest selles, aadressiga Lossi plats 7, olid ametikorterid ka meie riigivanematele. Ainuke, kes seda korterit ei kasutanud, vaid ka riigivanemana elas oma korteris või talus, oli Konstantin Päts. Riigisekretäri ametikorterisse oli sissekäik Pikalt jalalt 11, hoovivärava kõrvalt.

See maja ja eriti selle sisehoov kujunes varsti minu poolt kontrollitavaks piirkonnaks ja siit on pärit ka esimesed teadlikud mälupildid.

Hoov oli kahelt poolt piiratud Riigivanema Maja Lossi platsi ja Pika Jala poolsest tiivast, mille keldris asetses pesuköök tohutu suure pesumaja, kuivatusruumi ja suure puust pesurulliga, millele raskuseks munakivid olid peale laotud. Sellele lubas pesunaine Marie, kes pesi nii riigivanema kui riigisekretäri pesu, mind ekstra raskuseks peale istuda...

Kagu poolt oli hoov piiratud puukuurist, kus valitses tol ajal veel "kojameheks" hüütud Müürmann, kes saagis käsitsi ja lõhkus küttepuid nii riigivanema kui riigisekretäri ning teiste korterite ahjude tarvis. See mees tõusis minu silmis mitu kraadi, kui tema puukuuri kahekümnendate keskel toodi uus mootorsaag! Sellega saagimist võis minusugune mitu tundi pealt vaadata. Kaugelt muidugi, sest lähedale ei lubanud Müürmann minna.

Puukuuri kõrval oli vankrikuur, kus leidis ulualust kahehobuse kaless ja üks kaherattaga kaarik. Vankrikuuri kõrvaloli tall ja selles omakorda kolm hobust nimega Petser, Tinder ja Fox. Tallis ja vankrikuuris valitses piiramata võimkonnaga kutsar Talheim, kes muide teadis rääkida, et hobusepaari Petser ja Tinder oli Eesti riigivanemale kinkinud mitte keegi muu kui Pärsia ¨ahh.! Need tugevamat tõugu hobused käisid alati paaris kalessi ees, mis oligi Eesti riigivanemate esimeseks ametisõidukiks. Mustjas Fox oli kergem, rohkem ratsahobuse moodi ja sobis hästi kaariku ette.

Lääne poolt lõpuks oli hoov piiratud kahekorruselisest ( meie ütlesime muidugi kahekordsest) nn. asjameeste majast, kus elas kojamees Müürmann, pesunaine Marie (oma tütre Leidaga) ja teisel korrusel kutsar Talhem oma naisega. Neil oli vahel külas minuvanune lapselaps Õie, kes tohtis tulla meile puuklotsidega mängima.

Esimene enam-vähem selge mälupilt on dateeritud 1. detsembriga 1924, kui olin peatselt 5-aastaseks saamas ja piiritagused kommunistid teostasid esimest riigipöörde katset noore vabariigi vastu. Lossi platsi küljelt murti Riigivanema majja sisse.

Ka meie ukse taga oli varahommikul käinud jõuk mehi kolistamas, kuid kuna keegi ei avanud, ei suvatsenud mässajad ilmset tugevat tammepuust välisust sisse murdma hakata. Ise mäletan seda, kuidas saaliaknast välja vaadates nägin kordnikku Pikal Jalal möödujate pabereid kontrollimas. Aeg oli siis muidugi juba keskhommikus. Vanemad inimesed rääkisid kommunistidest, keda mina omakorda pidasin meie riigivanemale külla tulnud tähtsateks tegelasteks.

Hilisemate juttude järgi päästis end riigivanem Friedrich Akel tagaajajate mässuliste eest toast tuppa taganedes ja enda järgi uksi lukustades, kuni ta lõpuks pelgupaiga leidis ärklikorruselasetsevas väikeses toas, kuhu viis kitsas metalltrepp. Mäletan seda tuba ja treppi hästi mõne aasta võrra hilisemast ajast, kui toas asetses piljardilaud, Jaan Tõnisson oli riigivanem ja mina tema noorima pojaga, Lembit Reinuga, tohtisime üleval piljardit proovida. Pidime olema ettevaatlikud, sest piljardilauda kattev roheline kalev öeldi maksvat vähemalt 500 krooni.

Lembit Rein oli ka see mu tolleaegsetest suurtest sõpradest, kes leiutas ainult meie poolt, ja ainult Riigivanema Maja hoovis mängitava mängu "rafutt". See oli, nagu nimi juba ütleb, jalgpalli- ehk futimäng jalgratastel. Olime siis teismelised, tema 14-15 aastat vana ja mina umbes 13. Reinul oli inglise jalgratas "Swift" Dunlop kummidega. Ja minule osteti ka - pika anumise peale raekoja platsi äärest asuvast Lier ja Rossbaumi ärist Swift jalgratas - ja muidugi Dunlop kummidega.

Jalgpallimäng jalgratastel on mõistagi ülimalt keeruline ja natuke isegi hädaohtlik, midagi Polo-taolist. Ühe jalaga tuli palli lüüa ja teisega palli käsitseda (või õigemini "jalatsedes") tasakaalu hoida. Lõbu oli laialt, kuigi Rein kui suurem ja raskem peaaegu alati võitis. Üheks väravaks oli Müürmanni puukuuri uks ja teiseks väravaks Pikale Jalale avaneva hoovivärava sisekülg.

Kahekümnendate aastate lõpus toimus Riigivanema Maja hoovis revolutsiooniline muudatus: Petser, Tinder ja Fox vahetati välja mootorsõidukite vastu. Esimene riigivanema auto, mida mäletan, oli kõrge tõld, vist Fiat. Hiljem soetati juurde veel Renault ning veel hiljem uhke Cadillac, niisuguste kollaste- ja mustaruuduliste vöödega külgedel, nagu hiljem olen näinud New Yorgi taksodel. Cadillac´e olevat Eestis sel ajal olnud vaid kaks eksemplari, teine neist Rotermannidel.

Riigisekretär sai ametisõidukiks korviga mootorratta Harley Davodson, kuhu meie pere parasjagu ära mahtus. Riigisekretär mõistagi juhi kohal ja ema minuga korvis. Mõni aasta hiljem sai riigisekretär oma sõitudel kasutada eelpoolnimetatud Renault'd ja selle juhtimiseks tuli juba sooritada autojuhi eksam, mille läbimisel anti "Jõuvankri juhtimise luba". Eksam ise toimus Toompeal ja selle ühe kohustusliku katsena oli tagurpidisõit Toomkiriku ümbruses, muu hulgas ka Kooli tänavale asetatud munakivide vahelt läbi...

Riigisekretäri viimaseks ametisõidukiks sai Studebaker, kuid eriti viimastel aastatel sõitudel presidendi juurde Oru lossi, kasutas isa ka Cadillaci, mis narva maanteel tegi 120 km/tunnis ja jättis enda taha mitme kilomeetri pikkuse tolmupilve. Isa juhtis peaaegu alati ise ja kasutas autojuhti harva.

Jah - mootorsõidukite revolutsioon! Ma ei saa selles seoses jätta tsiteerimata kunagi loetud väljavõtet "Rahva Lõbu Lehest", mis oma kolmandas numbris 1898. aastal kirjutas nõnda: "Meie maale ei ole niisugused isesõitjad veel ulatanud, kuid kaua aega ei saa kestma, siis tulevad nad ka siia. Peterburis on siin ja sääl neid juba näha, sõidavad hästi, üsna ime on vaadata, kuda inimesed pääl istuvad ja vanker nagu nõiduse väega ise tulist edasi sõidab, ilma et midagi edasiajajat hobust või muud veolooma näha on."

1925. aasta paiku oli neid "isesõitjaid" niisiis juba näha ka Riigivanema Maja hoovis, Pikal Jalal ja Lossiplatsil. Muuhulgas tähendas see seda, et kutsar Talheim läks pensionile ja tema korterisse asus elama riigivanema autojuht Kamar.

Üks Riigivanema Maja tähtsamaid potentaate , eriti hoovi poolt vaadatuna, oli ülemteener Filip, asendamatu tegur riigivanema vastuvõttude ja muude pidulike sündmuste organiseerimisel ja läbiviimisel. Mäletatavasti ulatas ta vajaduse korral oma abistava käe ka Toomkiriku vastas asuvasse välisministeerium.
Filip ei elanud mitte "asjameeste majas", nagu seda ei teinud ka riigivanema adjutant ehk vanem käskudetäitja ohvitser. Neil mõlemal olid korterid Riigivanema Maja Pika Jala poolse tiiva alumisel korrusel, sissekäiguga hoovist.

Hoovi peal liikus Filip maja meiepoolse tiiva teisel korrusel asuva köögi ja riigivanema korteri vahet mustas läikivas kuldnööpidega teenrikuues või -vestis, aga seejuures alati - kas suvel või talvel - paljajalu! Mulle seletas ta, et paljajalu - eriti just lume sees - paterdamine tegevat kopsud tugevaks! Tähtis oli hoida vaid rind soe. Seks otstarbeks kandis Filip külmaga oma läikiva kuue all paksu halli villast kampsunit. Saatus tahtis, et see igati karastatud tegelane mõni aasta hiljem kopsupõletikku suri.

Pärast 1. detsembri (1924) mässukatset toimusid mõningad väiksemad muudatused riigisekretäri korteris, eriti perekonna ühises magamistoas. Isa voodist käeulatuse kaugusesse seati sisse eritelefon otseühendusega Toompea lossi komandandi kolonel Kanep´iga ja tõenäoliselt veel mõne tähtsama instantsiga ja kuna isa oli ka Kaitseliidu Toompea malevkonna päälik, siis seati voodi kõrvale üles ka üks relvapüramiid, kus leidus vähemalt üks vintpüss täägiga ja üks püstolkuulipilduja. Relvad, mida õnneks kunagi tarvis ei läinud. Ainuke relv, millest riigisekretär rahu ajal pauku tegi oli kaheraudne jahipüss, mis tuli pühapäeviti tihti tarvitusele nii jänese- kui ka linnu- ja pardijahil.

Vahel oli muidugi ka minusugusel asja Toompea lossi ja riigikantseleisse (tavaliselt koos emaga). Kui kolonel Kanep lubas ja vastava värava avas võisin ka lossist lääne pool asuvas kinnises lossiaias mängida või talvel kelgutada.

Riigisekretäri kabinet asetses vene kiriku poolt tulles ja lossihoovi viiva võlvialuse kõrvalt parempoolsest uksest sisenedes otse paremal ja koosnes mäletamisi kolmest toast, millest esimeses istus laua taga käsundusametnik, teises oli riigisekretäri töölaud ja mõned toolid külalistele ning kolmas tuba oli midagi salongi või väiksema raamatukogu taolist.

Telefoninumber isa kabinetti oli vist 2-31 ja meile koju 11-57. See viimane telefon helises tihti õhtuti ja sellel nõudsid ajakirjanikud tavaliselt riig isekretärilt informatsiooni selle kohta, mis valitsuse koosolekutel räägiti või otsustati.

Kuid riigikantselei, mille direktoriks riigisekretär oli, ei olnud mitte ainult "Vabariigi Valitsuse asjade valitsejaks" ja seaduste ja valitsuse otsuste avaldajaks "Riigi Teatajas", vaid ka administratiivseks "katuseks" mitmele ministeeriumivälisele ja iseseisvale ametile nagu Riigiarhiiv, Riigi raamatukogu, Riigi Statistika Keskbüroo ja hiljem ka Riigi Konjunktuuriinstituut.

Meil oli niisugune komme, et 1. jaanuari hommikul käidi visiidiga ülemuste juures head uut aastat soovimas. Istuti mõned minutid või jäeti visiitkaart, sest tihti oli tervitatav kuskil ise visiidiga. Isa käis hommikul juba varakult riigivanema ja mõne ministri juures ja meil käisid omakorda eelpoolnimetatud asutuste juhtivad inimesed, kelledest mäletan iseäranis selgesti riigiarhiivi direktorit dr. Nuth`i, Riigiraamatukogu direktorit Max Lasbergi ning Riigi Statistika Keskbüroo direktorit Albert Pulleritsi ja abidirektorit Anatol Toomsi. Peale nimetatute käis muidugi ka riigisekretäri abi Richard Övel, Kaitseliidu ülem ja isa paremaid sõpru juba kooliajast Narvas, kindral Johannes Orasmaa (Roska), jpt.

Kunagi 1933. aasta sügisel lakkas Lilienfeldi elamu Lossiplatsil nr. 7 olemast Riigivanema Maja. Riigipea residentsiks oli määratud Kadrioru loss ja sellega seoses sai riigisekretär ametikorteriks lossi Weizenbergi tänava poolne tiibhoone, kuna merepoolne tiibhoone sai ametikorteriks vanemale käsutäitjale, ohvitserile kolonel Grabbi`le. Riigivanema Maja põnevat hoovi asendas nüüd Kadrioru lossi aed, mis aga varsti muutus poriseks ja prahiseks ehitusplatsiks. Riigikantselei ja riigisekretäri juhtimisel hakati nimelt esiteks lossi tagapoolele ehitama suuremat söögisaali, mis andis täiesti uue näo tagapoole fassaadile. Teiseks hakati ehitma algupärase lossi taha uut administratiivhoonet, mis valmis aastaks 1939 ja mida tänapäeval nimetatakse Kadrioru lossiks. See ehitati juba presidendi residentsiks ja tema kantselei asukohaks  ja pärast okupeerimist nõukogudeaegsete võimukandjate poolt on see nüüd jälle Eesti Vabariigi presidendi residentsiks.

Minule tähendas Kadrioru lossi tiibhoonesse kolimine, et sain omaette toa ja Toompea maja potentaatidega suhtlemise asemel käisin nüüd Kadrioru lossi aias valvet pidava kordnikuga ehitusplatsile rohkelt kogunevaid rotte laskmas.

Kuna samal ajal käisid ka Oru lossi restaureerimise ja ümberehituse tööd, siis seisis minu meelest riigisekretäri peamine ülesanne ehitustegevuse juhtimises ja järelevalves.

* * *

Isa arreteeriti 7. jaanuaril 1941. Vahistamiskäsu täideviijaks oli "troika", mis koosnes Eduard Ilves'e nime või tõenäolisemalt varjunime kandvast eestlasest, Ivanov' i -nimelisest venelasest (mõlemad ilmselt tolleaegse NKVD töötajad) ning ühest täies punaväelase mundris ja vene sõjapüssiga varustatud tummast sõdurist.

Vangistamise ja isa töölauasahtlite läbiotsimise tseremoonia algas umbes kella 6 paiku õhtul ja kestis ligi viis tundi. Isa oli äsja naasnud ehitustöödelt Lasnamäelt, kus ta viimased neli päeva oli töötanud. Kandnud telliskive ja teinud muid kättejuhatatud töid. Ta oli pärast riigisekretäri ametist vallandamist, 1. septembrist 1940, (ta jäeti pärast juunipööret peaminister varese korraldusel koos valitsuse nõuniku Johannes Klesment'iga ajutiselt ametisse edasi "oma ametikohti likvideerima"), püüdnud leida kohast tegevust mõnes ametiasutuses või ettevõttes, kuid tagajärjeta, sest keegi ka varasematest sõpradest ega tuttavatest ei julgenud endist kõrgemat riigiametnikku tööle võtta. Enamik nendest olid muidugi juba ise kas vallandatud või tagaotsitavad, kui mitte arreteeritud. Lõpuks julges üks vapper ehitusmeister Lasnamäel püstitatavas uues elamuterajoonis, keda isa omal ajal jahil käies oli tundma õppinud metsavahina (!), rakendada isa tunni- või päevapalgalise lihttöölisena. Siis ei olnud "sotsiaalne päritolu" otsustava tähtsusega. Kuid seegi erand kestis niisiis ainult neli päeva (vt. ka Lisa).

Kui isa sel 7. jaanuaril töölt koju tuli, olin teist päeva palavikuga voodis. Paremal pool kõhus olid tugevad valud ja perekonnas olime ühiselt veendunud, et tegemist on pimesoole põletikuga. Kuid arstiabi saamine ei olnud kerge. Olime paar kuud varem, pärast isa vallandamist riigisekretäri ametist, saadetud "sundasumisele" ühte 25 ruutmeetri suuruse pindalaga ruumi ühe Ristiku tänava lõpus asetseva maja keldrikorrusel, mis algupäraselt oli kindlasti mõeldud poeruumina, kuid teiste majaelanike hilisemate seletuste järgi sellisena siiski mitte kasutamist leidnud, sest lume ja jää sulamise aegu öeldi jooksvat keldrisse sügav vesi. Ema ja minu sealelamise ajal kuni Saksa okupatsiooni alguseni, mingit uputust siiski ei olnud.

Peale voodite, isa kirjutuslaua ja ühe väiksema kapi ja laua, midagi muud ruumi ei mahtunud. Oma varasemad mööblid olime paigutanud tuttavate juurde laiali. Söögi valmistamiseks oli aknalaual gaasipiit kahe rauaga ja akna kõrval veekraan ja kraanikauss, kus sai end hädapärast pesta.

Telefoni meil ka muidugi enam ei olnud. Minule arstiabi saamiseks otsustas isa sel õhtul ise linna minna lootuses mõnd tuttavat tohtrit leida. Kuid vaevalt välisukseni jõudnud, kohtas ta varemmainitud troikat ja keegi, tõenäoliselt Ilves, küsis: "Kas olete Karl Terras?" Isa vastas muidugi, et tema see oli, mispeale talle teatati, et ta on arreteeritud kontr-revoutsioonilisetegevuse pärast. Ta sunniti tagasi tuppa ja sinna järgnesid ilma esitlemata ka NKVD mehed.

Arreteeritul kästi lips ja krae kaelast ära võtta ja veekraani kõrvale taburätile istuda. Meetri võrra eemale jäi valvele sõjapüssiga varustatud punaväelane, kes isa enam hetkekski silmist ei lasknud. Läks isegi kaasa meie koridoris asetseva tualeti ukseni. Sisse siiski ei trüginud ega oleks mahtunudki.

Minule arsti kutsumine jäi muidugi sinna paika, sest ka mu ema ei tohtinud toast lahkuda. Selle asemel käsutati maja teisel korrusel asuvast korterist kohale üks, meile seni tundmatu aga väga sümpaatne proua, kes kogu protseduuri pidi pealt vaatama ja hiljem mingisugustele dokumentidele alla kirjutama. Alles palju hiljem saime teada, et tegemist oli nõukogude nn. õiguskorras ette nähtud "manulisega" ning alla pidi ta kirjutama nende asjade loetelule, mis läbiotsimise käigus olid ära võetud ja kaas viidud ehk nn. võetusele. Meilt võetu alla kuulusid kõik perekonnapildid, fotoalbumid, kõik isa ordenid ja aumärgid koos nende kaaskirjadega jne. Peale mitmetunnist läbiotsimise pealtvaatamist oma haigevoodist hakkasin juba tuttavaks saanud Ilveselt pärima, et kuhu nad nüüd isa viivad? Ja Ilves vastas peaaegu sõbralikul toonil, et "keskvanglasse" ja lisas, et te omal ajal ise oli "aastaid seal istunud" aga siis põgenenud.

Olukorra tõsidusest ja kõhuvalust hoolimata pahvatasin seepeale peaaegu rõõmsalt: "Mis siis viga, kui saab sealt ikka põgeneda kah!" Seepeale vastas Ilves juba hoopis külmemalt: "ei soovita". Meil oli kuhugi minna aga kuhu teiesugune põgeneks? Mina läksin Nõukogude Liitu.

Varsti peale seda juttu viidi isa ära. Kaasa lubati võtta mõned soojad riided (mis ei tõotanud just head) ja tükk seepi. Kõik isiklikud asjad, ka laulatussõrmus ja taskukell tulid maha jätta.

Meie lahkumishetk oli lühike aga unustamatu. Keegi ei uskunud siis, et see jääb lõplikult viimaseks. Mäletan, et ütlesin isale: "Tule siis ikka varsti tagasi!" ja isa vastas: "Jah, kui ma saan!" Kuid usku sellesse tal tõenäoliselt enam ei olnud.

Järelpärimised keskvanglas, millest Ilves oli rääkinud, ei andnud mingeid tulemusi. Mäletatavasti võeti ema keskvanglasse viidud toidupakke küll vastu, kuid mingit kinnitust isa sealviibimise kohta ei antud.

Palju aastaid hiljem sain N. liidust Rootsi ja rahvusvahelise Punase risti vahendusel teate, et Karl Aleksandrovit¨ Terras on surnud 25. veebruaril 1943. Kus ja missugustel põhjuste, kuhu on maetud jne., selle kohta mingeid andmeid ei antud.

Aga isegi see surma daatum on osutunud valeks. Õige on tõenäoliselt 25. veebruar 1942. Isa toimikus leiduvad nimelt mõlemad aastaarvud. Aga nende kahe vahele mahub veel üks oluline daatum. Endise riigisekretäri üle peeti kohut 2. veebruaril 1943 kohut ja ta mõisteti tagaselja kümneks aastaks sunnitööle. Siiski mitte riigisekretäri ameti pidamise pärast vaid liikmeksoleku pärast nõukogudevastases organisatsioonis, s.o. Kaitseliidus!

Andmete andjal Punasele Ristile oli tõenäoliselt raske mõista, et nõukogude kohus võis mõista kümme aastat sunnitööd inimesele, kes oli juba ligi aasta surnud ja pani seepärast surmadaatumile omalt poolt ühe aasta juurde.

Lisa ajaloolase Evald Uustalu ülestähendustest:

Harri Kiisk oma 50. a. sünnipäeval 13.12.1972  (Märkus: 1940. aastal elas Harri Kiisk oma tädi Hildegardi juures, kes oli abielus Karl Terrase venna Arturiga.)
Karl Terraselt kuuldud juttudest rääkis Kiisk, et Vares oli surmkindlalt uskunud Eesti iseseisvaks jäämist. Uue põhiseaduse väljatöötamiseks toodud Artur-Tõeleid Kliiman Tallinna ja pandud "Kuld Lõvisse" elama, kus ta mõne päeva jooksul põhiseaduse ettepanekud valmis. Selles oli Eesti täiesti iseseisva riigina ette nähtud, oma sõjaväe, oma rahaga jne. Selle ettepanekuga läinud Vares ´danovi juurde, kes talle varem järelepärimise peale oli kinnitanud, et "Eesti põhiseadus on täiesti teie oma teha". Tõde tulnud välja alles uue põhiseaduse ettepaneku esitamisel. Seejärel hakanud asjad juba kiirelt arenema.
Vares saanud ´danovilt Ukraina põhiseaduse, kus ainukeseks muudatuseks olnud, et Ukraina nimi igalt poolt olnud rohelise tindiga maha tõmmatud ja selle asemele "Eesti" kirjutatud. Selle kava esitanud siis Vares valitsuse koosolekul. Kui küsitud, et kelle käega parandused tehtud, vastanud Vares, et "´danovi, eks ole ilus käekiri".

Ja seepeale antudki põhiseaduse ettepanekule käik Varese valmisolekust Eesti riigielu endiste traditsioonide järgi juhtimiseks Karl Terrase jutu järgi andnud tunnistust ka valitsuse ametisse vannutamine.

Kuigi Terras talle teatanud, et Päts on vastupidi tavalisele korrale nõus selle toimingu sooritamiseks Toompeale tulema, ütelnud Vares, et "meie teeme ikka nii nagu alati Eestis on tehtud" ning sõitnud oma valitsusega Kadrioru lossi.

Politseidirektor Tuulse vabasurmast koos abikaasaga toodud teade Varesele siis kui ta parajasti juhatas valitsuse koosolekut. Teate saamise järel võtnud Vares kohe sõna ja teatanud, et üks silmapaistvamaid E. V. ametnikke on elust lahkunud - ning palunud valitsust tema mälestuseks püsti tõusta. Seda teinudki kõik peale kohtuminister Boris Sepp'a kes üksinda jäänud istuma.

Pärast seda, kui Terras juba nii kohalt kui korterist oli välja löödud, kutsunud vares ta enda juurde ja pakkunud kohta Ülemnõukogu presiidiumi sekretärina. Terras oli vastanud eitavalt öeldes, et tema kandidatuur valitsevas olukorras kunagi läbi ei lähe ja selle esitamine võib kardetav olla koguni Varesele enesele. Sellest hoolimata oli Vares sellega valitsuse koosolekul välja tulnud. Vähemalt oli Hans Kruus seda kellelegi tuttavale rääkinud. Ettepanek ärritanud Lauristini nii üles, et see laua ääres pool-püsti karanud, löönud rusikaga vastu lauda ja ütelnud: "Ah see kuradi kaitseliitlane ja valgekaartlane on alles lahti, see tuleb vangi panna!" Seepeale oli Vares kohkunud ja n-ö ära vajunud. Ülemnõukogu presiidiumi sekretäriks sai endine poliitvang Voldemar Telling.

P. S.: Põhjuseks, miks mina ülaltoodut otse oma isalt ei kuulnud, on see, et pärast sõjakooli kursuse lõpetamist olin saadetud nn. Juhtimispraktikale "Kapten Krausi väeossa" Võrus, kus vabanesin - tõenäoliselt õnneliku eksituse tõttu - 16. oktoobril 1940.

Aleksander Terras

Viimati uuendatud: 19. veebruar 2016