Sa oled siin

Eesti Vabariigi Riigikantselei 1918-1940

Riigikantselei töötajad Toompea lossi valges saalis. Teises reas vasakult üheksas riigivanem Konstantin Päts, tema kõrval riigisekretär Karl Terras. Foto tegemise arvatav aeg 1923-1924.

11. novembril 1918, samal päeval, kui võim Tallinnas läks üle Ajutisele Valitsusele, loodi ka Riigikantselei eelkäija Ajutise Valitsuse Kantselei. Sellekohane käskkiri anti välja küll alles kantselei 20. sünnipäeva eelõhtul – 10. novembril 1938.

Esimeseks ametisse nimetatud asjadevalitseja kohusetäitjaks sai Theodor Käärik. Pärast seda, kui aprillis 1919 oli kokku kutsutud Asutav Kogu ja ametisse kutsutud valitsus, nimetati Ajutise Valitsuse Kantselei ümber Vabariigi Valitsuse Kantseleiks.
 
21. detsembril 1920 seoses põhiseaduse jõustumisega nimetati asutus Riigikantseleiks ning asjadevalitseja riigisekretäriks. Riigisekretär oli Riigikantselei juhataja, kelle nimetas ametisse riigivanem valitsuse ettepanekul. Riigisekretäril olid temale alluvate ametkondade juhtimisel ministritega võrdsed õigused.
 

Riiki ei ole valitsemiseta ja valitsemist ei ole valitsemisasutusteta. Kantselei mõiste kujunes keskajal ja tähendas üksust, kes tegeles ametliku asjaajamise, kirjavahetuse ja selle säilitamisega. Kantseleid olid peale riigivalitsejate ka paavstidel ja piiskoppidel. Tänapäeval varieeruvad riigikantselei funktsioonid erinevates riikides, kuid igal pool on vajalik valitsuse ja valitsusjuhi teenindamine ning suhete korraldamine riigi teiste institutsioonidega.

 

Alljärgnevalt vaadeldakse Eesti Vabariigi Riigikantselei kujunemist ja tegevust alates 1918. aasta 11. novembrist, mil Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus sai tegeliku võimu kandjaks Eestis.

Riigisekretär Karl Terras ja riigivanem Konstantin Päts tavalisel tööpäeval. Foto tegemise arvatav aeg 1923-1924.

 

Riigikantselei tegeles Vabariigi Valitsuse (1919. aastani Ajutise Valitsuse) ja riigivanema (1938. aastast peaministri) asjaajamise korraldamisega. Kantselei töökoormus olenes Vabariigi Valitsuse koosolekute ja otsuste arvust, otsuste sisulisest ulatusest ning valitsuse ja riigivanema (riigihoidja, peaministri) määruste, käskkirjade, otsuste ja dekreetide rohkusest. Riigikantseleisse saabusid ministrite ettepanekud ja ettekanded, seal koostati ja säilitati enne arhiivi andmist valitsuse koosolekute protokolle, valitsuse ning riigivanema otsuseid ja käskkirju, mille ärakirjad saadeti teadmiseks ja täitmiseks ministeeriumidele ja Riigikontrollile. Suur oli ka Riigikantseleisse saabunud palvekirjade hulk. Valitsusjuhilt paluti peamiselt toetust, armuandmist ja maad.

 

Theodor Käärik, ametinimetuse kohaselt asjadevalitseja kohusetäitja või sisuliselt riigisekretär, oli sündinud 10. novembril 1889 Viljandimaal. Hariduse omandas ta Pärnu gümnaasiumis (1905–1910), Moskva Ülikooli õigusteaduskonnas (1910–1911 ja 1912–1914) ning Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas (1916–1917). Juba 1917. aastal oli ta töötanud Eesti Ajutise Maavalitsuse rahandusosakonna sekretärina.

Grupipilt Fr. Akeli poolt moodustatud kabinetiliikmetega märtsis 1924. I rida vasakult: A. Kerem, O. Amberg, O. Strandman, Fr. Akel, H. B. Rahamägi, R. Gabrel, Th. Rõuk. II reas vasakult: K. Terras, K. Kark, Chr. Kaarna, A. Oinas, K. Baars. Fotograaf A. Vannas.

12. novembrist 1918 kuni 18. novembrini 1919 oli ta Ajutise Valitsuse asjadevalitseja. Sellelt ametikohalt vabastati ta seoses Asutava Kogu liikmeks valimisega. Aastatel 1920–1923 oli ta tollel ajal erakordselt vastutusrikkal Riigikassa Peavalitsuse juhataja ametikohal. Käärikut võib seega pidada Eesti üheks informeeritumaks isikuks Eesti Vabariigi algusaastatel.

Alates 1923. aastast kuni surmani 1940. aastal töötas Käärik Riigi Trükikoja juhatajana. Theodor Käärik oli EÜS Põhjala liige ning kuulus Tööerakonda. Käärik suri 51-aastasena 3. detsembril 1940.

Ajutine Valitsus resideeris esialgu endise Vene mereväeohvitseride keskkogu ruumides. Igal ministeeriumil oli einelaua ruumis oma laud, mille taga oli ametis üks, kaks või rohkem inimest, tagumises, juhatuse toas, pidasid valitsuse liikmed oma koosolekuid. Tantsusaalis pidas oma koosolekuid Maanõukogu. Ilmselt oli sealsamas einelauas oma istekoht ka Theodor Käärikul, kes alguses esindas ainuisikuliselt kogu Ajutise Valitsuse Kantseleid.

Ka 1919. aasta alguses jäi valitsusjuhti ja valitsust teenindava kantselei koosseis väga väikeseks, töötajate arv oli vaid ca 15 inimest. Peale asjadevalitseja töötasid kantseleis veel kantselei ülem, raamatupidaja, asjaajaja, paar masinakirjutajat ja registraatorit, majateenijad, nende vanem, vastuvõtja ametnik ning jooksupoiss. 1920. aastal lisandusid isikkoosseisu riigivanema adjutant, käskude täitja ametnik, arveametnik, arhivaar ja kuller.

Riigikantselei kolis koos valitsusega Toompea lossi ruumidesse, kus hõivati kolm tuba. 1919. aastal kulutas Vabariigi Valitsuse Kantselei Eesti Vabariigi eelarvest 300 000 marka, summa, mille eest oleks saanud osta umbes 40 head hobust või 200 lehma. Asjadevalitseja aastapalk oli 28 000 marka.

 

1920. aasta 5. jaanuaril nimetati uueks Vabariigi Valitsuse asjadevalitsejaks Karl Johannes Terras, kes oli seni töötanud Sõjaministeeriumi Kodifikatsiooniosakonna juhatajana. Terras oli sündinud 9. septembril 1890 Virumaal Vaivaras, õppinud Narva Gümnaasiumis (1903–1911) ja Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas (1911–1916). 1917. aastal lõpetas ta kahurväekooli lipnikuna. Terras oli aastatel 1927–1940 Kaitseliidu Toompea malevkonna pealik, aastatel 1934–1940 korraldas ta Eesti Spordi Keskliidu esimehena spordielu. Terras kuulus "Estonia" teatriseltsi juhatusse, oli EÜS Põhjala liige ning muusikaseltsi "Edu" auliige, V klassi Kotkaristi kavaler.

Jüri Jaaksoni valitsus, 5. oktoober 1925. Riigisekretär Karl Terras istub siin ja järgnevatel fotodel laua taga valitsusjuhi vastas.

1921. aastal muudeti Vabariigi Valitsuse asjadevalitseja ametikoht riigisekretäri ametikohaks. Sellel ametikohal töötas Terras 1940. aastani, olles esimese iseseisvuse ajal kõige kauem oma ametikohal püsinud kõrgem riigiametnik.

Riigikantselei tegevussfääri võib jaotada kaheks: kantseleiline funktsioon, millega tegeles peamiselt sekretariaat, ning mitmete Riigikantselei haldusalas asunud iseseisvate ametiasutuste administratiivne juhtimine.

Sekretariaadist käisid läbi nii ministrite ettepanekud ja ettekanded kui ka riigivanema ja Vabariigi Valitsuse õigusaktid. Sekretariaat koostas valitsuse otsuste protokolle ja korraldas nende otsuste jõudmise vastavatesse asutustesse.

Riigikantseleisse saabunud kirjade registreerimisraamatutest nähtub, et üle poole kirjavahetusest moodustasid erapalved ning ametlikud vastused neile. Palvetes kirjutati nii oma muredest ja rõõmudest kui ka perekonnatülidest ja sekeldustest ametiasutustes, millele arvati kiiremat vastust leidvat just läbi kirjavahetuse kõrgeima võimupeaga – riigivanemaga – või Vabariigi Valitsusega.

Erapalvete arv ei vähenenud aastatega, pigem vastupidi – 1930. aastate lõpul oli nende arv kasvanud ca 8000 – 9000-ni, mis moodustas poole jooksvast kirjavahetusest. Nagu resümeeris anonüümne Riigikantselei tegevusest ülevaate kirjutaja: "Ei ole küsimust, mida palujate arvates ei suudaks lahendada Riigivanem".

Kantseleisse saabus ka armuandmispalveid, mis aga saadeti tavaliselt edasi Kohtuministeeriumile. 1920. aastatel oli rohkesti ka maasoovijate kirju. Riigikantselei initsiatiivil korrastati riigiasutuste asjaajamise korda. Vajadus selleks tulenes asjaolust, et asjaajamises puudusid kogemused, mistõttu kirjad jäid sageli registreerimata ning ühtse süsteemi puudumise tõttu oli neid võimatu arhiividest leida.

 

Riigikantseleis koostati "Riigiasutuste asjaajamise juhtnöörid", mis 21. detsembril 1923 Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiideti. Nende juhtnööride alusel võeti riigiasutustes kirjade registreerimiseks tarvitusele lauajuhend ning korrastati asutuste arhiivid. Asjaajamise lihtsustamiseks moodustas valitsus veel riigisekretäri juhitava erikomisjoni.

Jaan Teemanti kabinet, 1926 Eriosakonnana töötas Riigikantselei juures 16. aprillist 1919 kuni 19. juunini 1925 Vabaduse Risti osakond. Juba Vabadussõja algul, 16. aprillil 1919, oli Ajutine Valitsus avaldanud seaduse "Eesti Vabaduse Risti asutamise asjus".

Selle esimene punkt teatas järgmist: "Eesti Vabaduse Rist on asutatud Eesti Vabariigi väljakuulutamise aastapäeval, 24. veebruaril 1919. a autasu tähena andmiseks neile, kes on üles näidanud Eesti iseseisva vabariigi loomise töös silmapaistvaid ja kasulikke teeneid kui sõjalises nii ka kodanlises tegevuses". Nimetatud seaduse alusel annetati vaid kaheksa Vabadusristi.

13. ja 19. jaanuaril 1920 võttis valitsus vastu "Vabaduse Risti põhikirja", mis sai aluseks edasistele Vabadusristide annetamistele. Põhikirja järgi jagunes Vabadusrist kolmeks liigiks: Vabadussõjas ülesnäidatud sõjaliste teenete eest (I liik), Vabadussõjas ülesnäidatud isikliku vapruse eest (II liik) ja vabadusvõitluses ülesnäidatud kodanlike ehk tsiviilteenete eest (III liik). Iga liik jagunes omakorda kolme järku.

Eriseadusega 19. juunist 1925 lõpetas Riigikogu Vabadusristide annetamise. Selleks ajaks oli välja jagatud ühtekokku 3215 Vabadusristi, neist kolmandik välismaalastele. Vabadusristi saamisega kaasnes rahaline autasu ning paljudel juhtudel ka tasuta maa ning õppursõduritel tasuta hariduse omandamise võimalus. Hilisematel aastatel lisandusid veel mitmed eesõigused, nagu eesõigus riigiteenistusse võtmisel, hinnasoodustused jm.

Vabadusristi erakordne prestii¸ eesti rahva hulgas muutis risti sümboolika eesti sõdurivapruse võrdkujuks. Risti südamikul kujutatu – soomusrüüs tõstetud käsi mõõgaga – muutus Eesti militaarseks vapiks juba enne II maailmasõda. Nii Vabadusriste kui teisi rahalisi autasusid, aumärke ja diplomeid anti välja Riigikantselei sekretariaadi kaudu.

 

Algaastatel koordineeris Riigikantselei eelkäija ka riigi sümboolika kujundamist, korraldades riigilipu ja -vapi kavandikonkursse. Pikk arutelu avalikkuse ees leidis aset vaatamata asjaolule, et sinimustvalge horisontaalsete laidadega lipp oli riigilipuks kinnitatud juba 21. novembril 1918 ning et Vabadussõda oli selle lipu all võidetud. Riigilipu seadus võeti Riigikogus vastu 1922. aastal.

Riigikantselei töötajad aastal 1928, keskel istumas riigivanem Jaan Tõnisson.Palju energiat kulus ka riigivapi kinnitamiseks. Riigikantselei korraldas selleks mitmeid konkursse, mis aga eriarvamuste tõttu üksteise järel ebaõnnestusid. Eesti riigivapi kinnitamiseni jõudis Riigikogu alles 19. juunil 1925. Vapi kujunduse aluseks sai 13. sajandil Taani kuninga Voldemar II poolt Tallinna (Revali) linnale annetatud kolme lõviga vapp. Sama motiivi oli kasutanud oma vapil ka Eestimaa kubermang.

1924. aasta detsembris, kui tööd alustas Jüri Jaaksoni valitsus, nimetati ametisse ka portfellita minister. Riigikantselei ülesandeks jäi tema teenindamine.
Arvatavalt esimene riigihanke konkurss Riigikantselei ajaloos toimus 1927. aastal. Siis nimetati seda küll teisiti – võistupakkumiseks. Selleks loodi Riigikantselei juurde erikomisjon, kes töötas ligikaudu kolm aastat (13.05.1927 – 3.09.1930). Eesmärgiks oli muretseda kantseleile kontoritarbeid võimalikult soodsalt. Konkursi tulemusel osutusid hinnad 30 protsendi võrra madalamaks esialgselt pakututest.

1935. aastast töötas riigisekretäri juhtimisel ehituskomisjon, kelle ülesandeks oli läbi viia ehitustöö Toompea lossis. Eesmärgiks oli muu hulgas laiendada ühte lossitiiba neljakordse juurdeehitusega. Ühtlasi oli leitud lahendus kantselei ruumipuudusele, kui Riigikantselei 1936. aasta jaanuaris Toompea lossi teise korruse uutesse ja ajakohastesse kabinettidesse kolis.

 

Üheks sekretariaadi eriülesandeks oli veel riigivanema esinduskorterite korraldamine, nende sisustamine ja haldamine. Suurem remont Kadrioru lossis toimus Rootsi kuninga Gustav V külaskäigu eel 1929. aastal. Uue saali juurdeehitust alustati 1933. aastal. Kadrioru lossi ja Kadrioru pargi maa-ala valitsemiseks moodustatud erikomisjoni eesotsas oli riigisekretär. 1921. aastast oli Kadrioru lossis Eesti Muuseum, mis 1928. aastal reorganiseeriti Eesti Kunstimuuseumiks. Järgmisel aastal sai lossist riigivanema residents. Hoone restaureeriti 1933. ja 1934. aastal.

1934. aastal asutati Kadrioru Valitsemise Komitee, kelle üldjuhiks oli riigisekretär. Ametisse nimetati ka Kadrioru Valitseja. Komitee kuulutas välja Kadrioru pargi planeerimise üldkava võistluse. Võistluse tulemusel ehitati arhitekt Aleksander Vladovsky projekti järgi juurde banketisaal ning arhitekt Olev Siinmaa kavandite järgi kujundati mõned ruumid ümber rahvusromantilises stiilis. 1935. aastal reorganiseeriti komitee Riigiparkide Valitsuseks.

Erikomisjon moodustati Riigikantselei juurde ka seoses uue põhiseaduse kava väljatöötamisega. Komisjon otsustas mitte parandada senist põhiseadust, vaid töötada välja uus. Riigisekretär Karl Terras oli üks põhiseaduse koostamise komisjoni liikmetest, kelle ülesandeks oli muu hulgas esindada riigivanemat ja valitsust Rahvuskogu komisjonides põhiseaduse projekti läbivaatamisel. Põhiseaduse võttis vastu Rahvuskogu 28. juulil ning riigivanem kuulutas selle välja 3. septembril 1937, millega ühtlasi kinnistati kujunenud autoritaarne riigikord.

August Rei valitsus, 1928Riigihoidja dekreediga 29. detsembrist 1937 lõppesid Riigikogu volitused ning Riigikogu asjaajamine, varad ja varalised kohustused läksid üle Riigikantseleile. Riigikantselei sekretariaadil tuli üle võtta Riigikogu krediitide saldo, varad jm. Riigikogu ametnikud ja teenistujad viidi üle Riigikantselei vastavatesse koosseisudesse.

24. aprillil 1938 valiti Konstantin Päts Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks. Tegevusaasta algul oli Riigikantselei sekretariaat kohustatud täitma ka presidendi kantselei ülesandeid. Umbes poole aasta pärast – 19. septembrist 1938 –, muudeti presidendi kantselei eraldi asutuseks, misjärel Riigikantseleile jäid täita ülesanded, mis olid seotud peaministri ja valitsuse tegevusega.

Kantselei ametkonna poolt loodi 1930. aastate lõpul sihtasutus "Riigikantselei Ametnikkude Puhkekodu", millele annetas alusvara riigihoidja Konstantin Päts.

26. septembril 1938 loodi peaministri käskkirjaga Vabariigi Valitsuse juurde valitsuse nõuniku ametikoht, kelle ülesandeks oli eelnõukavade läbivaatamine ja koostamine, koostamise juhtimine, ettevalmistamine, samuti peaministri ja valitsuse üldesindajana eelnõude arutamisest osavõtmine Riigikogu mõlema koja komisjonides ja koosolekutel. Riigisekretäri ja valitsuse nõuniku õlule jäi veel seaduseelnõude kohta esitatud muude ettepanekute läbivaatamine nii juriidilisest kui ka sisulisest küljest ning nende ettekandmine peaministrile.

 

 

 

Juuresolevas tabelis on esitatud Riigikantselei sekretariaadi ja Riigikantselei allasutuste kulud tuhandetes kroonides (ka 1926/27. eelarveaasta margad on ümber arvestatud kroonideks).

Riigikantselei sekretariaadi ja Riigikantselei allasutuste kulud (tuhandetes kroonides)

Arvutusalus: Eesti Vabariigi 1926/27. a. eelarve täitmise ja kassa aruanne, lk. 2, 26-35. Eesti Vabariigi 1936/37. a. eelarve täitmise ning kassa aruanne ja riigikassa bilanss 31. märtsil 1937. a., lk. 4, 30-32. Eesti Vabariigi 1938/39. eelarveaasta riigi tulude ja kulude eelarve täitmise aruanne ja kassaaruanne ühes riigikassa bilansiga ja riigi varandusliku seisuga, lk. 98, 156-158.

 
 
  1926/27 1936/37  1938/39
Kokku riigieelarve kulud 96274 90208 107084
Riigikantselei sekretariaat 40 59 180
  sh palgad 22 45 29
Riigiraamatukogu 18 20 24
  sh palgad 3 9 11
Riigiarhiiv 14 13 19
  sh palgad 9 10 15
Riigi Statistika Keskbüroo 149 145 324
  sh palgad 71 95 123
 

 

Otto Strandmanni valitsus, 1930

 

 

Riigikantselei eelarvetest nähtub, et asutus töötas väga ratsionaalselt, eriti enne autoritaaraega. Näiteks ei leidu 1926/27. aasta Riigikantselei eelarves kulusid väliskomandeeringutele ja kogu sekretariaadi aastaeelarve eest oleks saanud osta 120 head hobust või 700 lehma.

Konstantin Pätsi valitsus, 1931

Riigikantselei struktuur oli paindlik ning muutused toimusid vastavalt vajadustele. Stabiilsus saavutati suhteliselt ruttu, mistõttu jäi tollase Riigikantselei töötajate arv enam-vähem muutumatuks alates 1920. aastate keskpaigast. Kulud siiski suurenesid, eriti 1930. aastate lõpul, mil Riigikantselei sekretariaadi eelarvest finantseeriti osa Riikliku Propaganda Talituse halduskulusid, remonti peaministri esinduskorteris, valimisi, toetusi Konjunktuuriinstituudile jms. Samas olid palgakulud aga vähenenud seoses Presidendi Kantselei moodustamisega. Viimasest tulenevalt kandus üle ka osa funktsioone. President ja Presidendi Kantselei kulutasid ühtekokku 1938/39. eelarveaastal 386 000 krooni, sh palkadeks 65 000 krooni.

Kuni autoritaarajani moodustasid Riigikantselei sekretariaadi kulud riigieelarve kuludest ligikaudu 0,05 protsenti. 1931. aastal said Riigikantseleist regulaarselt palka ligikaudu 80 inimest. Töötajaid oli riigivanema büroos 11, riigisekretäri büroos 16 inimest, allasutustes jagunes töötajate arv järgmiselt: Riigiraamatukogus 6, Riigiarhiivis 8, Riigi Statistika Keskbüroos ca 40 inimest, lisaks veel abitööjõud. 1931. aastaks oli riigisekretäri palk võrreldes 1919. aastaga mõnevõrra suurenenud, ulatudes ligikaudu 350 kroonini kuus (võrdluseks olgu toodud, et riigivanem sai keskmiselt 735 krooni ja pearaamatupidaja 185 krooni kuus).

Mitte vähem oluline ei olnud Riigikantselei teine funktsioon: mitmete ministeeriumiväliste ja iseseisvate ametiasutuste nagu Riigiarhiiv, Riigiraamatukogu ja Riigi Statistika Keskbüroo administratiivne juhtimine.

 

Tänane Rahvusraamatukogu kasvas välja Riigikantseleist. Raamatukogu algseks kirjavaraks said 2000 kubermanguvalitsuse ametkondadele kuulunud trükist. Raamatukogu loomise initsiaatoriks näibki olevat olnud Theodor Käärik, kes oma kirjas Ajutisele Valitsusele kinnitas, et endine kubermangu arhiivi raamatukogu on enamlaste ja sakslaste valitsuste ajal "väga korratumasse olekusse sattunud, osa on ahjukütteks, osa lahtistesse karpidesse, osa maja pööningule laiale pillutud".

Jaan Teemanti valitsus, 1932

Käärik tegi ettepaneku anda raamatukogu Ajutise Valitsuse asjadevalitseja võimkonda. Ajutise Valitsuse sellekohane otsus – luua ajakohane raamatukogu riigiasutuste jaoks –, anti välja 21. detsembril 1918. Sellega tehti asjadevalitsejale ülesandeks raamatukogu kõige kiiremas korras korda seada ja raamatukogu ruumid määrata Ministrite Nõukogu (silmas peeti tolleaegset Ajutist Valitsust) koosolekute ruumide lähedusse.

Esimesteks lugejateks olid parlamendisaadikud ja valitsusametnikud. Esialgu mahtus raamatukogu tõesti paari ruumi Riigikogu hoones Toompea lossis. Edasi hakkas raamatukogu aga kiiresti arenema ja kasvama. Juba 1919. aasta suvest hakati saama Eesti Vabariigis ilmuvate trükiste sundeksemplare. Esimesed välisvahetussidemed sõlmiti 1921. aastal. Eesti raamatu juubeliaastal 1935 pandi alus eesti trükiste arhiivkogule ja asuti järjekindlalt komplekteerima kirjandust Eesti ja Baltikumi kohta. 1930. aastate lõpuks oli raamatukogu koostiselt, köidete ja lugejate arvu poolest välja kasvanud valitsuse raamatukogu raamidest. Kogu suurus ulatus 50 000 köiteni. Esimese korraldava põhimääruse, millega Riigiraamatukogu seati riigisekretäri alluvusse, oli Riigi Raamatukogu saanud 1922. aastal.

Veel üheks kiireks ülesandeks oli arhiivide korraldamine. Riikliku arhiivisüsteemi loomine oli päevakorras juba 1918. aastal. Praktilise tegevusega suudeti alustada siiski alles pärast Tartu rahulepingu sõlmimist. 3. märtsil 1920 loodi arhiivikomisjon. Arhiivikomisjon tegeles riikliku ajaloolise keskarhiivi loomisega, arhivaalide (re)evakueerimise, laekuvate arhivaalide korrastamise ja muude jooksvate küsimuste lahendamisega.

Vabariigi Valitsuse 4. novembril 1921 vastuvõetud otsusega anti komisjoni ülesanded Arhiivinõukogule. Viimane oli kuni 1940. aastani kõrgeim nõuandev instants arhiivinduse alal. Tema kompetentsi kuulus arhiivinduse allasutuste põhimääruste, kodukordade jt kavade koostamine ning valitsusele kinnitamiseks esitamine. Arhiivinõukogu kõrval oli arhiivinduse korraldamises oma osa ka riiklikel arhiividel – Riigi Keskarhiivil ja Riigiarhiivil.

 

Riigiarhiiv Riigikantselei allasutusena alustas tegevust endise Eestimaa kubermanguvalitsuse arhiivi ruumides 1. aprillil 1921. Riigiarhiiv pidi juhtima ametiasutuste registratuuride ja arhiivide korraldamist, võtma riigiasutustelt vastu arhivaale, neid korrastama ja säilitama. Riigiarhiivi juhataja kohuste täitmine pandi 1927. aastast riigisekretäri abi Richard Öveli peale, 1926. aastal täitis ta ka Riigiraamatukogu juhataja ülesandeid.

Filmi- ja fotodokumentide riiklikule kogumisele pandi alus 29. detsembril 1936. Loodi filmi- ja fotoarhiiv, mille asukohaks sai vastvalminud arhiivihoone Toompeal.

Riigi Statistika Keskbüroo alustas oma tegevust 1. märtsil 1921, koondades enda alla suurema osa statistikaasutusi. Juba iseseisvuse algusest olid erinevate asutuste juurde kujunenud statistilised osakonnad, millel aga üleriigilise ning teadusliku statistika korraldamiseks nappis jõudu. Seetõttu oli vajalik luua neid ühendav keskasutus.

Riigi Statistika Keskbüroo ülesandeks oli üleriigilise statistika korraldamine, riigi ja omavalitsusasutuste statistiliste tööde ühtlustamine, üldloenduste (rahva-, põllumajandusloenduse jne) korraldamine. Keskbüroo tegevust juhtis direktor, põhimõtteliste küsimuste arutamiseks oli ametisse seatud statistikanõukogu, mille esimeheks oli riigisekretär. Statistika Keskbüroo jagunes omakorda allbüroodeks: üld-, majandus- ja põllumajandusbürooks. Asutuses töötas 1930. aastatel ligikaudu 60 inimest.

Karl Einbundi valitsus, 1932

Statistika keskbüroo andis välja ajakirja "Eesti Statistika", väliskaubanduse ja põllumajanduse aastaraamatuid, üldisi statistikakogumikke ja lisaks eriväljaandeid loenduste ja eriuurimuste kohta. 1920. aastate lõpuks jõudis andmekorraldus Eestis silmapaistvalt kõrgele tasemele, loendusi tehti Euroopa üldtunnustatud standardite alusel. 1929. aasta üleeuroopalist põllumajandusloendust peeti Eestis üheks paremini korraldatuks.

Konjunktuuriinstituut ja Eesti Kultuurkapital kuulusid (1935/36.–1938/39. aastal) eripõhikirjade ja -seaduste alusel tegutsevate riiklike ettevõtete ja asutuste või riigiasutuste valitseda olevate eriotstarbeliste kapitalide nimekirja. 1935–1938 kuulus sinna ka Riigiparkide Valitsus, kelle administratiivset juhtimist Riigikantselei sel ajavahemikul korraldas.

Kultuurkapitali loomise idee algatati juba 1919. aastal. Juulis 1921 anti välja ka seadus Kultuurkapitali asutamise kohta, mille järgi organisatsiooni loomiseni pidi Kultuurkapitali juhtima ajutine komitee, kelle peaülesandeks oli koostada Kultuurkapitali põhikiri. Reaalselt hakkas Kultuurkapital tegutsema alles 1925. aastal, mil Riigikogu võttis vastu Eesti Kultuurkapitali seaduse. Kultuurkapitali ülesandeks oli toetada või ülal pidada teadus-, haridus-, kehakultuuri- ja kunstiasutusi toetuste ja stipendiumide kaudu. Kuue eriala – kirjanduse, heli-, kujutava ja näitekunsti, kehakultuuri ja ajakirjanduse jaoks olid moodustatud sihtkapitali valitsused. Kehakultuuri sihtkapitali esimeheks oli valitsuse poolt määratud riigisekretär Karl Terras.

Oma sissetulekud sai Kultuurkapital maksudest – alkoholilt, tubakalt ja lõbustusasutustelt. Kultuurkapitali raamatupidamine toimus Riigikantselei sekretariaadi kaudu kuni aastani 1929, mil asjaajamine anti üle Haridus- ja Sotsiaalministeeriumile.

 

Autoritaarajal lisandus Riigikantseleile veel omapäraseid funktsioone. 1. oktoobril 1934 asutati valitsuse kampaaniate propageerimiseks ja läbiviimiseks Riiklik Propagandavalitsus (hilisem Propaganda Talitus). Propaganda Talitust juhtis esialgu siseministri abi. Peatselt (20. septembril 1935) viidi riigile äärmiselt tähtsaks saanud asutus peaministri otsealluvusse ning riigivanem nimetas ametisse asutuse juhataja, kellel oli sõnaõigus Vabariigi Valitsuse koosolekutel. Propaganda Talituse kulud kaeti Riigikantselei sekretariaadi eelarvest.

Rahaliste loteriide korraldamine oli alates 9. novembrist 1934 riigi ainuõiguseks. 90% selle tuludest kanti riigivanema käsutuses olevasse fondi, mida kasutati üldkasulikel eesmärkidel. Loterii arvepidamine ja summade väljamaksmine toimus Riigikantselei sekretariaadi kaudu.

Majanduse, turutingimuste ja neid mõjutavate tegurite uurimiseks loodi 1934. aastal Konjunktuuriinstituut, kelle alalisteks liikmeteks olid Majandusministeerium, Põllumajandusministeerium, Välisministeerium, Tartu Ülikool, Eesti Pank, Pikalaenu Pank, Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Maapank, Põllutöökoda.

Riigivanema dekreedina 2. mail 1934 väljaantud põhimääruse järgi tegutses Konjunktuuriinstituut riigisekretäri otsese järelevalve all. Riigisekretäri vahendusel toimus suhtlus ka valitsusjuhi ja valitsusega. Konjunktuuriinstituut tegi tihedat koostööd Statistika Keskbürooga. Konjunktuuriinstituudist kujunes 1930. aastate teisel poolel Euroopa mõistes kõrgetasemeline analüüsiasutus, kes publitseeris oma kuukirju.

1935. aastast kuni 1938. aasta aprillini oli Riigikantselei alluvuses ka Riigiparkide Valitsus. Nimetatud asutus oli Kadrioru Valitsemise Komitee mantlipärija. Valitsuse otsest tegevust juhtis direktor ning üldiste küsimuste lahendamiseks moodustati Riigiparkide Nõukogu, kelle esimeheks oli riigisekretär. Riigiparkide valitsemise alal olid riigisekretäril ministritega võrdsed õigused ja kohustused. Riigiparkide Valitsuse hallata jäid peale Kadrioru lossi ja pargi veel Keila-Joa, Oru, Pühajärve pargid koos losside ja majandushoonetega. Riigiparkide Valitsuse koostatud eelarve ja arengukava võttis valitsus vastu 10. juulil 1935. Sama aasta lõpul vastuvõetud looduskaitse seaduse alusel jäi ka riikliku looduskaitse teostamine Riigiparkide Valitsuse ülesandeks.

Jaan Tõnissoni valitsus, 1933

Peale selle korraldas Riigikantselei Riigi Majandusnõukogu, Rahvahääletuse Peakomitee, Rahvuskogu Valimiste Peakomitee ning Teenetemärkide Komitee (hilisem Büroo) asjaajamist.

Riigi Majandusnõukogu asutati juba 1919. aastal. Nõukogu ülesandeks oli nõu andmine nii transiidi, maksude ja riigimaade kasutamise osas kui ka riigi laenude võtmisel, lepingute sõlmimisel jms. Majandusnõukogu reorganiseeriti 1935. aastal. Ka nüüd jäi Majandusnõukogu põhiülesandeks nõuandmine Vabariigi Valitsusele ja selle liikmetele majanduse ja sotsiaalsete olude korraldamisel ja arendamisel.

Nõukokku kuulus 25 liiget, kes olid ametisse seatud kaheks aastaks. 15 neist oli valitud kutse- või majandusalade järgi, 10 liiget nimetati riigivanema poolt majandusministri ettepanekul. Nõukogu ametnikud kuulusid Riigikantselei koosseisu. Nõukogu tegevust finantseeriti riigi eelarveliste vahenditega Riigikantselei kaudu. Riigi Majandusnõukogu täitis vaikival ajastul osaliselt ka parlamendi rolli. Nõukogu tegutses kuni 31. märtsini 1938.

Ka Rahvuskogu kokkukutsumiseks korraldatud Rahvahääletuse Peakomitee asjaajamist korraldas Riigikantselei sekretariaat (hääletus toimus 23.–25. veebruaril 1936). Samuti toimus Rahvuskogu Valimiste Peakomitee asjaajamine Riigikantselei kaudu.

Ulatuslikuks tööks Riigikantseleile 1936. ja 1937. aastal oli teenetemärkide seaduse eelnõu koostamine ja teenetemärkide väljatöötamine. Ka Teenetemärkide Komitee asjaajamist, mis oli asutatud nimetatud seaduse alusel, korraldas ajutiselt (14.10.1936 – 1.11.1937) – kuni selle üleandmiseni Teenetemärkide Büroole – Riigikantselei sekretariaat. Teenetemärkide Büroo jäi alluma riigisekretärile ning büroo asus Riigikantselei juures. Töökoormust suurendas 1937. aastal oluliselt Eesti Vabariigi 20. aastapäevaks kavandatud laiaulatuslik teenetemärkide annetamine. 7. aprillist 1938 läks Teenetemärkide Büroo Vabariigi Presidendi Kantselei juurde.

 

Vaata filmiklippi riigihoidja kabinetist ja valitsuse töökoosolekust 1938. aastal (Windows Media Video)

”Eesti Kultuurfilmi “ringvaade nr. 20, 1938. (1) Riigihoidja K. Päts kirjutab oma töökabinetis alla amnestiaseadusele. Ekraanil riigisekretär Terras. (2) Pilk vabariigi valitsuse töökoosolekule. Ekraanil K. Päts, J. Laidoner, K. Selter, F. K. Akel, K. Eenpalu, A. Tupits, O. Kask ja K. Terras.

 

Nõukogude okupatsioonivõimu kõrgema täidesaatva võimuorganina ENSV-s moodustati 25. augustil 1940 Eesti NSV Riigivolikogu otsusega, millega kinnitati ENSV konstitutsioon, ka ENSV Rahvakomissaride Nõukogu. Peaminister Varese korraldusel jäeti riigisekretär koos valitsuse nõuniku Johannes Klesmentiga ajutiselt ametisse edasi "oma ametikohti likvideerima".

1. septembril 1940 vallandati ametist riigisekretär, ühtlasi likvideeriti ka Riigikantselei.

Terras arreteeriti Nõukogude okupatsioonivõimude poolt 7. jaanuaril 1941 ja ta suri 25. veebruaril 1942 Kirovi vangilaagris. Kohtumõistmine Terrase üle toimus aasta pärast tema surma, kui ta tagaselja 10 aastaks sunnitööle mõisteti liikmeksoleku pärast nõukogudevastases organisatsioonis – Kaitseliidus.
1941. aastal oli Rahvakomissaride Nõukogu sunnitud evakueeruma. 1944. aasta septembris nimetati Jüri Uluotsa poolt loodud Otto Tiefi valitsuse riigisekretäriks Helmut Maandi, kes võttis osa valitsuse tegevusest selle viimase koosolekuni Läänemaal Puise rannas 27. septembril 1944.

1944. aasta oktoobrist, kui jõuvahekorrad olid uuesti muutunud, oli Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu tagasi Tallinnas. 1946. aastast nimetati Rahvakomissaride Nõukogu ENSV Ministrite Nõukoguks. Ministrite Nõukogu Asjadevalitsus oli valitsuse kantseleiks koos oma rohkearvuliste, osalt ministeeriume dubleerivate osakondadega. Lisaks ministeeriumidele allusid Ministrite Nõukogule mitmesugused valitsused ja peavalitsused.

 

Koostanud Rita Peirumaa, Rahvusarhiiv; fotod Eesti Filmiarhiiv

 

Allikaviited
 

[1] Peaminister K. Eenpalu käskkiri nr. 16 (10.11.1938) Lugeda Riigikantselei asutamise päevaks 11.november 1918.a. ERA, f. 31, n. 5, s. 389, lk. 20.
[2] Theodor Käärik – alates 1918.a. 12.novembrist Ajutise Valitsuse sekretär, kellel oli õigus asjadevalitseja eest alla kirjutada. RT 1918, nr. 8, vg. 4.
[3] Eesti Vabariigi Valitsuse koosolekute protokollid (22.12.1920). ERA, f.31, n.1, s., lk. nummerdamata.
[4] Põhiseaduse § 65: Vabariigi Valitsuse juures on riigikantselei, mis seisab riigivanema valve all. Riigikantseleid juhatab riigisekretär, kelle nimetab ametisse vabariigi valitsus. § 66: Kõik valitsemise aktid, mis antakse välja valitsuse poolt, peavad kandma riigivanema, vastava ministri ja riigisekretäri allkirja. Riigi Teataja 1920, nr. 113/114, lk. 900.
[5] Ajalooline õiend, ERA f. 31, n. 1.
[6] Kaljo Kääriku kommentaarid oma isa Theodor Kääriku tegevuse kohta. Kiri käsikirja autorile 4.10.2001.
[7] Riigi Teataja 1919, nr. 93/94, lk. 742.
[8] A. Peet. Siseministriks Ajutises Valitsuses.  Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. II köide 1918-1920. Tallinn, 1930, lk. 214-215.
[9] Ajutise Valitsuse Kantselei ja Riigiraamatukogu ametnike palgalehed. ERA, f. 31, n. 1, s. 205.
[10] Aleksander Terrase mälestused, Riigikantselei internetilehekülg  www.riigikantselei.ee
[11] ülevaade Eesti Vabariigi 1919.a. eelarvest. ERA, f. 31, n. 1, s. 1020, lk. 5.
[12] Riigi Teataja 1920, nr. 4/5, lk. 37.
[13] Valitusasutiste tegevus 1934/35. Tallinn 1935, lk. 4.
[14] Riigi Teataja 1919, nr. 30/31, lk. 236.
[15] Riigi Teataja 1920, nr. 20/21, lk. 153-156.
[16] H. Walter. Eesti teenetemärgid, Tallinn 1998, lk. 60.
[17] Riigi Teataja 1920, nr. 20/21, lk. 153-156.
[18] Riigi Teataja 1922 nr. 84/85, lk. 845-846.
[19] Riigi Teataja 1925, nr. 117/118, lk. 789-790.
[20] Portfellita minister K. Ast töötas sellel kohal 16.dets. 1924 - 15.dets. 1925.
[21] Riigi Teataja 1935, nr. 39, lk. 901-903.
[22] Riigi Teataja 1937, nr.103, lk. 2002.
[23] Valitsusasutiste tegevus 1937/1938. Tallinn 1938, lk. 4.
[24] Eesti Vabariigi 1938/39. eelarveaasta riigi tulude ja kulude eelarve täitmise aruanne ja kassaaruanne ühes riigikassa bilansiga ja riigi varandusliku seisuga, lk. 20-21
[25] Riigikantselei töötasude saajate nimekiri. ERA, f. 31, n. 5, s. 1339, l. nummerdamata
[26] Riigikantselei töötasude saajate nimekiri. ERA, f. 31, n. 5, s. 1339, l. nummerdamata
[27] Th. Kääriku kiri valitsusele. ERA, f. 31, n. 1, s. 196, lk. 2.
[28] Ajutise Valitsuse koosolekute protokollid. 1-111. Tallinn, 1919.
[29] Vabariigi Valitsuse otsus 1.04.1921.
[30] Riigi Teataja 1922, nr. 74/75, lk. 813-814; Riigi Teataja 1933, nr.32, lk. 334; Riigi Teataja 1938, nr. 36, lk. 1057-1058.
[31] Riigikantselei teenistujate nimekiri 1934/35. ERA, f. 31, n. 5, s. 1365, l. nummerdamata.
[32] Riigi Teataja 1925, nr.27/28, lk. 133-134.
[33] Kaja, 12.01.1935.
[34] Riigi Teataja 1934, nr. 84, lk. 1466.
[35] Riigi Teataja 1934, nr. 38, lk. 785-788
[36] Riigi Teataja 1935, nr. 39, lk. 901-903.
[37] Riigi Teataja 1919, nr. 67.
[38] Eelnõu. ERA, f. 31, n. 2, s. 17, l. 62-63
[39] Riigi Teataja 1935, nr. 15, lk. 415.
[40] Riigi Teataja 1938, nr. 33, lk. 918.
[41] Riigi Teataja 1936, nr. 82, lk. 928.
[42] Riigi Teataja 1938, nr. 36, lk. 1051.
[43] Riigi Teataja 1940, nr. 111, lk.1436.
[44] Aleksander Terrase mälestused.
[45] ENSV Teataja 1940, nr. 1, lk. 9.
[46] Karl Johannes Terrase uurimistoimik. ERAF, f. 130, s. 28885; Aleksander Terrase mälestused

Viimati uuendatud: 6. aprill 2015