Sa oled siin

Eesti Vabariigi Riigikantselei 1990-2008

Riigikantselei taastamise algusdaatumiks võiks lugeda 29. septembrit 1989, kui ENSV Ministrite Nõukogu andis määruse, millega korraldati põhjalikult ümber ENSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsus. Nimi jäi küll esialgu samaks, kuid juba ENSV Ülemnõukogu poolt vastuvõetud seaduses "Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Valitsuse kohta" 6. detsembrist 1989 tuli ametlikus käibes kasutusele nimi Riigikantselei. 
 

1940. aastal pärast Eesti okupeerimist algas Eesti Vabariigi riigiaparaadi järkjärguline lammutamine, millest ei pääsenud ka Riigikantselei. Kõik riigiasutused allutati nõukogude kontrollile, nimetades ametisse uuele võimule lojaalseid inimesi.

Juba 4. juulil anti Vabariigi Presidendi dekreet, millega kaotati Riigikantselei sekretariaadi direktori ametikoht, sekretariaat allutati otse riigisekretärile ja kontrollorganina seati sisse riigisekretäri alalise asetäitja ametikoht. Välja vahetati ka enamik kõrgemaid ametnikke.

Pärast Eesti ametlikku liitmist Nõukogude Liiduga 1940. aasta augustis likvideeriti Riigikantselei lõplikult. Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi (edaspidi ENSV) valitsuse – Rahvakomissaride Nõukogu tööd hakkas korraldama Rahvakomissaride Nõukogu Asjadevalitsus, keda juhtisid nõukogu esimehele alluv asjadevalitseja ja tema asetäitjad.

Asjadevalitsuse ülesandeks oli Rahvakomissaride Nõukogu asjaajamise, majapidamise ja arvepidamise korraldamine, nõukogu ja selle esimehe otsustamisele kuuluvate küsimuste ettevalmistamine, nõukogu määruste ja korralduste ning nõukogu esimehe otsuste elluviimise korraldamine, nõukogu tegevuse kohta info andmise korraldamine ja ENSV Teataja väljaandmine. Asjadevalitsuse ülesanded jäid üldjoontes samaks kogu okupatsiooniajal.

Riigikantselei taastamise algusdaatumiks võiks lugeda 29. septembrit 1989, kui ENSV Ministrite Nõukogu andis määruse, millega korraldati põhjalikult ümber ENSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsus. Nimi jäi küll esialgu samaks, kuid juba ENSV Ülemnõukogu poolt vastuvõetud seaduses "Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Valitsuse kohta" 6. detsembrist 1989 tuli ametlikus käibes kasutusele nimi Riigikantselei.

22. jaanuaril 1990 kinnitati ENSV Riigikantselei põhimäärus, mille kohaselt olid asutuse põhiülesanded:

"Sotsiaalsete ja majanduslike eelduste ja protsesside analüüsimine ning vastavate järelduste ja ettepanekute väljatöötamine Eesti NSV Valitsuse otsuste vastuvõtmiseks; osalemine Eesti NSV Valitsuse strateegia ning tegevusprogrammi kujundamises ja elluviimises, tema otsuste vormistamine ja teatavakstegemine ning nende täitmise jälgimine."

Sama aasta 7. mail kinnitati Eesti NSV Valitsuse töökorralduse alused, mis määrasid kindlaks Riigikantselei ülesanded valitsuse teenindamisel. Päev hiljem otsustas Ülemnõukogu tunnistada kehtetuks nimetuse "Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik" ja võtta kasutusele ametliku nimetusena "Eesti Vabariik".

Esialgu, kuni püsis veel Nõukogude Liit ja kuni polnud vastu võetud uusi tegevuse üldiseid aluseid sätestavaid õigusakte, juhindus Riigikantselei oma tegevuses siiski Eesti NSV konstitutsioonist, Eesti NSV seadusest, Eesti NSV Valitsuse otsustest ja põhimäärusest.

1991. aasta augustis taastati Eesti iseseisvus ja 28. juunil 1992 võeti rahvahääletusel vastu Eesti Vabariigi põhiseadus, mille alusel hakkasid edaspidi tegutsema kõik riigivõimuorganid, sealhulgas Riigikantselei.

"Vabariigi Valitsuse juures on riigikantselei, mida juhib riigisekretär. Riigisekretäri nimetab ametisse ja vabastab ametist peaminister. Riigisekretär võtab sõnaõigusega osa valitsuse istungitest. Riigisekretäril on riigikantselei juhina samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimisel."

 

 

Riigisekretär – Riigikantselei juht
 

ENSV Ülemnõukogu poolt 6. detsembril 1989 vastuvõetud seaduse kohaselt moodustas valitsuse aparaadi Riigikantselei eesotsas riigiministriga – valitsuse liikmega, kelle nimetas ametisse Ülemnõukogu valitsuse esimehe esildisel.

Riigiministriks määrati esialgu endine Ministrite Nõukogu asjadevalitseja Tiit Järve. 3. märtsil 1990 astus ametisse Edgar Savisaare üleminekuvalitsus ja riigiministriks nimetati Raivo Vare. Jaanuaris 1992 astus Savisaare valitsus tagasi ja ametisse astus Tiit Vähi üleminekuvalitsus, kus riigiministri kohale asus Uno Veering.

Riigikantselei juhtimisel olid riigiministri ülesanded üldjoontes samad mis hilisematel riigisekretäridel, kuid erinevalt riigisekretäridest oli riigiminister valitsuse hääleõiguslik liige, kelle nimetas ametisse Ülemnõukogu, mitte peaminister.

Riigiministril oli ka muid kohustusi. Näiteks 13. aprillist kuni 18. juunini 1992 täitis riigiminister Uno Veering ka kaitseministri kohuseid. Esialgu olid riigiministri haldusalas Statistikaamet, Arhiiviamet ja Keeleamet. Valitsuse 15. juuli 1991 määrusega moodustati Eesti Vabariigi Riikliku Tolliameti ja Eesti Vabariigi Riikliku Piirikaitseameti baasil riigiministri valitsemisalas Eesti Vabariigi Riiklik Tolli- ja Piirikaitseamet.

Pärast Eesti Vabariigi põhiseaduse jõustumist teatas Eesti Vabariigi eksiilvalitsus, et lõpetab oma tegevuse pärast põhiseaduslike institutsioonide valimist. Viimane eksiilvalitsuse riigisekretär Katrin Nyman-Metcalf lahkus ametist koos valitsusega 7. oktoobril 1992.

Riigiminister Uno Veering oli ametis kuni põhiseadusliku Mart Laari valitsuse ametisse astumiseni 1992. aasta oktoobris.

Esimese riigisekretärina pärast iseseisvuse taastamist oli Ülo Kaevats ametis 20. oktoobrist 1992 kuni 18. aprillini 1995.

Riigisekretärid novembris 2007

Riigisekretäri ametis oli Uno Veering 18. aprillist 1995 kuni 24. märtsini 1999 ja Aino Lepik von Wirén 25. märtsist 1999 kuni 8. augustini 2003. Heiki Loot on riigisekretär alates 11. augustist 2003.

Riigisekretäri peamised ülesanded on seotud valitsuse töö korraldamisega. Need sätestati 20. oktoobril 1992 jõustunud Vabariigi Valitsuse seadusega. (1996. aasta alguses jõustus uus Vabariigi Valitsuse seadus, mis riigisekretäri põhifunktsioone valitsuse töö korraldamisel ei muutnud).

Kuid riigisekretärile on antud veel mitmeid ülesandeid.1995. aasta teenetemärkide seaduse kohaselt sai riigisekretärist Teenetemärkide Komitee esimees (kuni 2007. aasta lõpuni, mil komitee tegevus lõpetati). Avaliku teenistuse seaduse kohaselt on riigisekretär kõrgemate riigiametnike konkursi- ja atesteerimiskomisjoni esimeheks. 1998. aasta arhiiviseadus nägi ette, et riigisekretär on Arhiivinõukogu esimees.

 

Vabanemine Asjadevalitsuse pärandist


ENSV Ministrite Nõukogu 29. septembri 1989 määrusega korraldati Asjadevalitsus põhjalikult ümber.

Kaotati senised tööstus-, agrotööstuskompleksi, ehituse ja linnamajanduse, transpordi- ja side-, teaduse ja tehnika-, keskkonnakaitse ja looduskasutuse, hariduse, kultuuri ja tervishoiu-, kaubanduse ja teeninduse, ökonoomika-, informatsiooni- ja side-, halduse ja õigusküsimuste osakonnad. Endisel kujul säilisid ainult eri-, kaadri-, protokolli- ja üldosakonnad.

Kohalike nõukogude organite osakond reorganiseeriti munitsipaalosakonnaks, kodanike vastuvõtugrupp kodanike vastuvõtuosakonnaks ja majavalitsus majandusosakonnaks. Seniste likvideeritud osakondade asemele loodi valitsusnõunike institutsioon.

Pärast ENSV Riigikantselei põhimääruse kinnitamist 1990. aasta jaanuaris olid asutuse struktuuris juhtkond, valitsusnõunikud, ENSV Valitsuse esimehe sekretariaat, munitsipaal-, kaadri- ja täienduskoolituse, eri-, kodanike vastuvõtu-, protokolli-, üld- ja majandusosakonnad.

Vaevalt aasta hiljem olid varasematele struktuuriüksustele lisandunud Vabariigi Valitsuse rahvamajanduskomitee, kaks portfellita ministri sekretariaati, rahvamajandus-, sotsiaalelu-, õigus- ning riigi- ja piirikaitse osakonnad. Riigi- ja piirikaitse osakond oli Kaitseministeeriumi eelkäijaks ning piirivalve juhtimine anti üle Siseministeeriumile.

Asjadevalitsuse baasil moodustatud Riigikantselei sai esialgu kaasa mitmeid ministeeriumide tööd dubleerivaid valdkondi, millega tegelesid valitsusnõunikud: õigusnõunik, sotsiaalnõunik, majandusreformi nõunik, teadusnõunik, rahandusnõunik, tööstusnõunik, põllumajandusnõunik, ehitusnõunik, transpordi- ja sidenõunik, kaubandusnõunik, keskkonnakaitse nõunik.
Riigikantselei struktuur peegeldas ministeeriume ja teisi keskasutusi ning Riigikantseleil oli õigus anda asutustele täitmiseks kohustuslikke korraldusi.

Pärast põhiseaduse vastuvõtmist ja üldvalimisi 1992. aastal korraldati struktuur tundmatuseni ümber ja loobuti enamusest valdkondadest. Muudetud struktuuris olid juhtkond, valitsusnõunikud ja peaministri sekretariaat, Riigikantselei nõunikud, teabeteenistus, sümboolikaosakond, info-arendusosakond, omavalitsuste osakond, protokolliosakond, õigusloomeosakond, eelnõude osakond, personaliosakond, tehniline talitus, haldustalitus ja Riigikantselei majavalitsus.

1995. aasta alguseks olid mõned osakonnad kaotatud või ümber korraldatud. Lisandunud oli riigi infosüsteemide, ökonoomika-raamatupidamise, riigi kinnisvara, personali- ja arendusosakond. 1995 oli Riigikantseleis suur muudatuste aasta, aasta jooksul muudeti asutuse struktuuri koguni viiel korral.

Ka Riigikantselei juhtimist on korduvalt ümber korraldatud. Üleminekuaastatel olid juhtkonnas riigiminister ja tema asetäitjad, kelle nimetas ametisse riigiminister ja kinnitas valitsuse esimees.

1992. aasta lõpus moodustasid juhtkonna riigisekretär, sekretariaadi direktor, haldusdirektor ja sekretariaadi direktori asetäitja protokolli alal.

Sekretariaadi direktori ülesandeks oli koordineerida peaministri sekretariaadi, valitsusnõunike ja allasutuste tööd ning korraldada valitsuse istungite läbiviimist, istungitele esitatavate eelnõude sisulist ja juriidilist läbitöötamist ning kooskõlastamist teiste riigiasutustega. Sellel ametikohal oli aastatel 1992–1996 Imre Siil, kellest hiljem sai Informaatikakeskuse direktor.

Sekretariaadi direktori asetäitja protokolli alal koordineeris valitsuse istungil arutlusele tulevate eelnõude ettevalmistamise käiku ja valmistas tehniliselt ette valitsuse istungeid. Sellel ametikohal töötas Enn Bekker, varasem riigiministri asetäitja ning hilisem protokolliosakonna juhataja (1994–1995) ja dokumendiosakonna direktor (1996–1999). Haldusdirektor käsutas asutuse vara, juhtis eelarve koostamist ja selle täitmise kontrollimist ning korraldas riigiaparaadi kindlustamist transpordivahenditega ja külaliste vastuvõtu tehnilist poolt.

Hiljem muudeti juhtkonna koosseisu korduvalt. Näiteks 9. juunil 1995 kinnitatud koosseisu kohaselt olid juhtkonnas riigisekretär, Riigikantselei direktor, sekretariaadi direktor ja haldusdirektor. Struktuuriüksuste juhtimine oli jagatud Riigikantselei direktori ja sekretariaadi direktori vahel. Sekretariaadi direktor juhtis valitsuse tegevusega seotud struktuuriüksusi (nt protokolli-, õigusloome- jt osakondi) ja koordineeris "Riigi Teataja" toimetuse tegevust valitsuse õigusaktide tõlkimisel ja avaldamisel. Riigikantselei direktor juhtis asutuse muude tegevustega seotud struktuuriüksusi, näiteks riigihalduse, personali- ning raamatupidamise osakondi ja koordineeris Riigikantselei juures asuvate asutuste ja ettevõtete tööd.

Sama aasta 28. detsembril kinnitatud koosseisu kohaselt oli kaotatud sekretariaadi direktori ametikoht ja haldusdirektor oli ümber nimetatud majandusdirektoriks. 1996. aastal jõustunud Vabariigi Valitsuse seadus nägi ette Riigikantselei peadirektori ametikoha. Riigikantselei direktori ametikoht kaotati ja tema ülesanded anti kas Riigikantselei peadirektorile või teiste struktuuriüksuste juhtidele.

1. veebruari 2002 seisuga olid juhtkonnas riigisekretär, Riigikantselei peadirektor, Vabariigi Valitsuse nõunik, neli riigisekretäri nõunikku, riigisekretäri abi ja kaks Riigikantselei peadirektori nõunikku. 2008. aasta alguseks oli juhtkond märgatavalt vähenenud, koosnedes riigisekretärist, riigisekretäri nõunikust ja riigisekretäri abist.

Riigikantselei peadirektori ülesandeks on olnud korralda Riigikantselei asjaajamist, juhtida asutuse struktuuriüksusi ja koordineerida hallatavate riigiasutuste tegevust. Aastatel 1996–1999 oli Riigikantselei peadirektor Tarmo Mänd, 1999–2001 Tiit Laja ning 2001–2006 Marten Kokk. Pärast seda on peadirektori ametikoht olnud täitmata ning peadirektori pädevus on jagatud struktuuriüksuste juhtide vahel.

Ministrite Nõukogu Asjadevalitsuse reorganiseerimisel sai Riigikantselei "päranduseks" suure hulga põhitegevuseks mittevajalikku kinnisvara.

Näiteks 1997. aasta juuni seisuga oli Riigikantselei valitsemisel Toompea loss, kaheksa külalistemaja (Tallinnas, Pärnus, Kärdlas, Kuressaares), puhkekompleks Valgerannas, puhkeala Keila-Joal, õppe- ja puhkekompleks "Lohusalu", hotell "Lembitu" Tallinnas, tootmis- ja laokompleks Tallinnas, kolm korterit Tallinnas jne. Kogu kinnisvara haldamine nõudis suurearvulise majanduspersonali ülalpidamist.

Mittevajalikku kinnisvara hakati "realiseerima" – järk-järgult anti osa rajatistest üle teistele riigiasutustele, teine osa erastati avalikul enampakkumisel. Näiteks oli 1997. aasta juunis Riigikantselei bilansis kaks hoonet Tallinnas Toom-Kooli tänaval, mis anti üle Teabeametile, kuuest büroohoonest Tallinnas oli üks üle antud Riigikontrollile ja kolm Välisministeeriumile, kaks hoonet Tallinnas ja Narvas kuulusid võõrandamisele avalikul enampakkumisel ning hotelli "Rataskaevu" hoone oli tagastatud õigusjärgsele omanikule.

Järk-järgult likvideeriti rida Riigikantselei majavalitsuse halduses olnud teenindavaid üksusi. Näiteks alates 1. juulist 1996 pidi Toompea lossi söökla tasuma halduskulud ise ja sama aasta oktoobris korraldati konkurss söökla rendile andmiseks seoses söökla kui riigiettevõtte reorganiseerimisega.

1997. aastal müüdi avalikul enampakkumisel Pärnu maakonnas Valgeranna puhkekompleks ning Majandusministeeriumile anti üle Riigikantselei valitsemisel olnud hüdroelektrijaam Harju maakonnas Keila-Joa asulas. Vabaneti ka Riigikantselei haldusalas tegutsenud Eesti Telegraafiagentuurist, kelle ülesandeks oli ajakirjandusväljaannete, raadio, televisiooni ja teiste infoagentuuride varustamine informatsiooniga.

1998. aastal likvideeriti õppe- ja puhkekompleks "Lohusalu" ja Riigikantselei Autobaas ning hotell "Lembitu" anti üle Välisministeeriumile. 2002. aastal vabanes Riigikantselei ka Keila-Joa puhkealast koos sellel paiknevate hoonete ja rajatistega.

1990. aasta mais oli Asjadevalitsuse baasil loodud ENSV Riigikantseleis 308 ametikohta, nendest 160 (täidetud 139) moodustasid Riigikantselei teenistujad, 138 olid Riigikantselei majavalitsuse koosseisus, lisaks neli inimest Usuasjade Nõukogu voliniku ametkonna, kolm Ajutise Esinduse Leedus ja kolm Koolituskeskuse koosseisus. Kõigist ametikohtadest oli täidetud 278.

Aastate jooksul on tunduvalt vähenenud Riigikantselei haldusalas olevate puhke-, majutus-, toitlustus- ja transpordiüksuste arv ning seoses sellega ka majanduspersonal. 1990. aasta jaanuaris moodustasid majanduspersonali 138 inimest, 1995. aasta detsembris 127, 1999. aasta mais 104, 2002. aasta veebruaris 85, 2003. aasta märtsis 65, 2008. aasta jaanuaris aga ainult 20 inimest. Seega aastatel 1996–2008 oli majanduspersonal vähenenud enam kui 100 inimese võrra. 

Riigikantselei tegutses kuni 2000. aastani Toompea lossis, jagades hoonet Riigikogu Kantseleiga. 1996. aastal alustati Toompeal 18. sajandist pärineva endise kohtuhoone, Stenbocki maja renoveerimist valitsuse ja Riigikantselei tarbeks. Riigikantselei ametnike esimene tööpäev Tallinnas Rahukohtu 3 asuvas hoones oli 26. juunil 2000 ja esimene valitsuse istung päris oma majas peeti sama aasta 8. augustil.

2001. aasta lõpul võeti kasutusele ka remonditud tööruumid Stenbocki maja kõrval Rahukohtu 1 asuvas kunagises aadlielamus. Sinna asusid portfellita ministrid oma büroodega ning veel mõned Riigikantselei üksused.

Klassitsistliku arhitektuuriga Stenbocki maja on igal aastal väisanud sajad väliskülalised – riigijuhid, valitsuste, parlamentide ja organisatsioonide esindajad, teadlased, kultuuritegelased ning ajakirjanikud kogu maailmast. Valitsushoonet on külastanud näiteks USA president George W. Bush, Suurbritannia peaminister Tony Blair, Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, Walesi prints Charles, Madalmaade kuninganna Beatrix, Belgia kuningas Albert II ja Venemaa patriarh Aleksius II. Kõrgete külaliste visiitide ning peaministri välisvisiitide paremaks ettevalmistamiseks loodi 2008. aastal Riigikantseleis protokolliosakond.

Nagu vabariigi algusaegadel nii ka iseseisvuse taastamise järel on Riigikantselei olnud mitmete riigi tegevusvaldkondade koordinaatoriks ja käimalükkajaks.

Riigikantselei on täitnud oma põhieesmärgiga – Vabariigi Valitsuse ja peaministri toetamisega – otseselt mitte seotud ülesandid. Mitmel juhul on valdkonna juhtimine hiljem antud üle asjaomastele ministeeriumidele, vabanedes sel moel nii-öelda ministeriaalsetest ülesannetest.

Näiteks oli Riigikantselei juures 1995. aastal Riigi Kriisikeskus, kes teenindas vahetult peaministrile alluvat Vabariigi Valitsuse Kriisikomisjoni. Keskuse ülesandeks oli operatiivse informatsiooni kogumine, töötlemine, võimalike hädaolukordade ja kriiside prognoosimine ning nende reguleerimisplaanide väljatöötamise koordineerimine üleriigilisel ja regionaalsel tasemel. Hiljem anti kriisireguleerimine üle Siseministeeriumi valitsemisalasse.

Riigikantselei ülesannete hulgas on ka "riigiministeeriumi" pärandit. Haldusreformi temaatikaga hakati valitsuskantseleis tegelema juba 1989. aastal, kui Ülemnõukogu võttis vastu otsuse "Haldusreformi läbiviimisest Eesti NSV-s". 1991. aasta juunis moodustati haldusreformi komitee riigivalitsemisorganite tegevuse ja struktuuri ning omavalitsussüsteemi taasloomisega seotud probleemide lahendamiseks. Komitee esimees oli riigiminister. Aastatel 1992–1993 oli Riigikantseleis kohalike omavalitsuste osakond. Hiljem anti kohaliku omavalitsuse küsimustega tegelemine üle Siseministeeriumile.

Stenbocki maja. Foto: Andres Tarto

Tehti ka mitmeid riigihalduse reformimise katseid. 1995. aastal alustas sellega riigihalduse osakond. Hiljem, 1999. aastal, loodi avaliku halduse büroo. Üheks olulisemaks haldusreformi puudutavaks strateegiliseks dokumendiks oli aprillis 2001 valitsuse poolt heaks kiidetud haldusreformi programm, milles määrati kindlaks haldusreformi poliitilised põhiseisukohad, mis pidid olema aluseks konkreetsete valdkondlike haldusreformi strateegiate ja tegevusplaani arendamisele. Haldusreformi soikumisega lõpetas tegevuse ka büroo, mis likvideeriti ametlikult 2003. aastal.

Riigikantselei põhieesmärkidega mitte seotud funktsioonide üleandmine teistele institutsioonidele võimaldas samuti koosseisu vähendada. Näiteks 1996. aasta alguses oli Riigikantseleis 252 koosseisulist töötajat, 31. märtsiks 2003 oli see arv vähenenud 211 inimeseni. Seejuures kasvas ametnike ning vähenes abiteenistujate osakaal. 2008. aasta alguse seisuga oli Riigikantselei koosseisus ettenähtud ametikohtade arv vähenenud 197-ni, neist abiteenistujaid vaid 12.

 

Vabariigi Valitsuse toetaja
 

Riigikantselei põhiülesanne on alati olnud valitsuse toetamine. Eesti NSV Valitsuse 1990. aastal kehtestatud töökorralduse alustes sätestati ülesanded valitsuse toetamisel nii:

"Valitsuses läbivaatamisele tulevate põhiküsimuste loetelu projekti ettevalmistamise ning kavandatu täitmise kontrolli tagab Riigikantselei./.../ Saabunud ning vastuvõetavaks tunnistatud materjalide alusel koostab Riigikantselei valitsuse istungi päevakorra projekti ning esitab selle koos materjalide originaaleksemplaridega valitsuse esimehele. /.../

Määruse ja korralduse projekti viseerivad selle küsimuse esitanud isik ning Riigikantselei vastavad töötajad./.../ Valitsuse määruste ja korralduste tekstid esitab valitsuse esimehele allakirjutamiseks riigiminister./.../ Valitsuse määruste, korralduste ja protokolliliste otsuste originaale ja nende algmaterjale hoitakse Riigikantseleis."

Lisaks hakkas Riigikantselei juba üleminekuajal korraldama valitsuse infovahetust Ülemnõukoguga ja hiljem Riigikoguga. Ülle Aaskivi, üks Eesti Vabariigi põhiseaduse väljatöötajatest ning põhiseaduse rahvahääletuse ettevalmistajatest, korraldas valitsuse nõunikuna enam kui 13 aasta vältel üheksa põhiseadusjärgse valitsuse suhtlemist Riigikoguga.

Alates 1990. aastast on valitsuse istungite ja eelnõude ettevalmistamisega tegelenud viis üksust: protokolli-, eelnõude, istungi-, dokumendi- ja õigusloomeosakonnad.

Eelnõude osakonna ülesandeks oli istungile esitatud materjalide vormistamise korraldamine, vastuvõetud õigusaktide allakirjutamiseks ettevalmistamine ning valitsusele, peaministrile ja riigisekretärile saabunud kirjade kohta resolutsioonide ja vastuskirjade ettevalmistamine.

Õigusloomeosakonna ülesanded on läbi aastate üldjoones samaks jäänud: kontrollida valitsuse õigusaktide ja muude otsuste eelnõude vastavust põhiseadusele ja muudele seadustele. Vahel on lisaks sellele tulnud ka õigusakte koostada, anda õiguslikke arvamusi ning täita asutuse juriidilise teenistuse rolli. Osakonda juhtis aastatel 1994–2005 Jüri Heinla, kellest hiljem sai Riigi Teataja juht.

1995. aasta lõpust kuni 1999. aasta lõpuni oli valitsuse istungite tehniline ettevalmistamine ja istungite teenindamine dokumendiosakonna ülesanne. Seejärel moodustati eelnõude osakonna ja dokumendiosakonna liitmisel istungiosakond, kes võttis üle eespool nimetatute töö. Aastatel 1993–1999 juhtis eelnõude osakonda ning aastatel 1999–2003 istungiosakonda Reet Ringo. Alates aastast 2003 juhib istungiosakonda Aivar Rahno, kes alustas Riigikantseleis tööd riigisekretäri abina aastal 1996.

26. juunil 1996 jõustus valitsuse reglement, mille kohaselt hakkas Riigikantselei koostama valitsuse töö kavandamiseks tööplaani ja pidama arvestust ministrite ja riigisekretäri ülesannete tähtaegse täitmise üle. Reglemendi kohaselt sai Riigikantselei ülesandeks kontrollida valitsuse istungile arutamiseks esitatud õigusaktide eelnõude vastavust nõuetele ning vajaduse korral tuli viia need vastavusse normitehnika ja keelenõuetega. Riigikantselei pidi protokollima istungeid ja vormistama istungil vastuvõetud õigusaktid allakirjutamiseks.

2000. aastal Stenbocki majja kolinud valitsus hakkas pidama istungeid elektroonilise infosüsteemiga, mis muutis asjaajamise oluliselt tõhusamaks. Valitsuse istungite infosüsteem (VIIS) võimaldas paberi- ja transpordikulusid oluliselt kokku hoida ning ministrid ja ametnikud said eelnõudest kiirema ülevaate.

Valitsuse töövahend kogus rahvusvaheliselt tuntust kui "Eesti e-valitsus". Sarnane infosüsteem – "E-kabinet" – võeti kasutusele ka valitsuskabineti nõupidamiste korraldamisel.

Vaatame näiteks valitsuse töö arvnäitajaid aastate lõikes perioodil 2001–2006. Igal aastal toimus 52–58 valitsuse istungit ning 37–42 valitsuskabineti nõupidamist. Riigikogule esitatud seaduseelnõude ja Riigikogu otsuste eelnõude arv jäi vahemikku 117–190. Valitsus andis arvamusi 86–160 Riigikogu fraktsioonide, komisjonide või liikmete algatatud seaduseelnõude või Riigikogu otsuste eelnõude kohta. Valitsuse kehtestatud korralduste arv jäi vahemikku 745–913. Määruste arv vähenes aasta-aastalt: 2001. aastal oli neid 440, 2006. aastal 279. Alates Eesti ühinemisest Euroopa Liiduga tuli valitsusel üha enam käsitleda Euroopa Liidu õigusaktide eelnõusid: 2004. aastal 45, 2006. aastal aga juba 110.

Lisaks istungite ettevalmistamisele on istungiosakonnal olnud palju tööd ka organisatsioonide ja eraisikute kirjadega. Näiteks 2001. aastal käsitlesid osakonna ametnikud kokku 6753 kirja ning koostasid valitsusele, peaministrile ja riigisekretärile saadetud kirjade kohta 1478 resolutsiooni ja 1840 vastuskirja.

Pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga hakati pöörama rohkem tähelepanu valitsuse töö pikaajalise planeerimise korraldamisele. 2004. aastal loodi valitsuse arendusnõuniku ametikoht. 2006. aastal lisas valitsus Riigikantselei ülesannete hulka riigi konkurentsivõime strateegia ning riigi säästva ja jätkusuutliku arengu strateegia elluviimise koordineerimise ning täpsustas Riigikantselei rolli valitsuse tööplaani koostamisel. Nende ülesannete täitmiseks loodi Riigikantselei koosseisus strateegiabüroo.

Valitsemise lahutamatuks osaks on avalikkuse teavitamine ning suhtlemine ajakirjanikega. Valitsuse korraldusega 10. augustist 1992 otsustati valitsuse seisukohtade täpseks ja operatiivseks edastamiseks rahvale ning vabariigile vaenuliku propaganda neutraliseerimiseks moodustada Riigikantseleis pressiosakond.

16. novembril 1992 kinnitatud koosseisu kohaselt sellist osakonda enam struktuuriüksuste hulgas polnud ja info vahendamisega tegeles valitsuse pressisekretär (hiljem pressinõunik).

1995. aastal moodustati Riigikantselei struktuuriüksusena valitsuse pressibüroo, kelle eesotsas oli büroo direktor ning koosseisus info- ja pressinõunik. Direktor juhtis büroo tööd, tellis avaliku arvamuse uuringuid ning koordineeris peaministri meediasuhteid. Pressinõunik vastutas suhete eest ajakirjanikega. Infonõuniku ülesandeks oli infoülevaadete koostamine, süstematiseerimine ja analüüsimine ning materjali ettevalmistamine peaministri ja valitsuse veebilehele.

Pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga nimetati pressibüroo ümber valitsuse kommunikatsioonibürooks, kelle ülesanneteks sai analüüsida avalikku arvamust, korraldada Euroopa Liiduga seonduvat riigisisest teabelevi ja valitsuse suhteid avalikkusega ning koordineerida valitsusasutuste suhtekorraldusteenistuste tööd.

2007. aastal loodi senise peaministri nõuniku-valitsuse kommunikatsioonibüroo direktori ametikoha asemel valitsuse ja peaministri vahetumisest sõltumatu valitsuskommunikatsiooni direktori ametikoht. Tema ülesandeks sai juhtida valitsuse kommunikatsioonibürood, tagada valitsuse ja peaministri avalike suhete korraldamine ning Euroopa Liiduga seotud riigisisene teavitustegevus. Samuti lisati valitsuskommunikatsiooni direktori vastutusalasse riigi ja kohaliku omavalitsuse sümboolika kasutamise koordineerimine.

1995. aastal loodi Teadus- ja Arendusnõukogu (TAN), kelle ülesandeks oli nõustada valitsust teadus- ja arendustegevuse strateegia küsimustes, rahvusvahelise teadus- ja arendustegevuse alase koostöö valdkonnas ning riigi jaoks oluliste teadus- ja arendusalaste projektide algatamisel.

Aastatel 1996–2007 tegeles nõukogu teenindamisega Riigikantseleis TANi sekretariaat, kes valmistas ette nõukogu istungeid, korraldas ja jälgis nõukogu otsuste täitmist, kogus ja analüüsis riigisisest ja rahvusvahelist teadus- ja arendustegevuse alast informatsiooni ning haldas vajalikke andmebaase. Need ülesanded anti hiljem üle strateegiabüroole.

Valitsuse istungitesaal Stenbocki majas aastal 2007

Peaministri informeerimiseks võimalikest ohtudest riigi julgeolekule ja julgeolekuasutuste tööst on Riigikantseleis julgeoleku koordinatsioonidirektori büroo, mida aastatel 1995–2000 juhtis Eerik-Niiles Kross ning aastatel 2001–2006 Rainer Saks. Viimasest sai seejärel Vabariigi Presidendi Kantselei direktor.

Peaministri teenindamisega tegeles Riigikantseleis algselt peaministri sekretariaat (valitsusnõunike struktuuriüksuse koosseisus), kuhu kuulusid sekretariaadi juhataja ja viis peaministri sekretäri, lisaks peaministri nõunik ja abi. 1995. aastal loodi peaministri büroo, kelle ülesandeks sai nõustada ja teenindada peaministrit sise- ja välispoliitika valdkonnas ning muudes küsimustes.

Peaministri büroo juhataja ametit on pidanud Raivo Palmaru (1997–1999), Matti Maasikas (1999–2001), Andres Ammas (2001–2002), Rain Rosimannus (2002–2003), Alo Heinsalu (2003–2005), Keit Pentus (2005–2007), Arto Aas (alates 2007).

 

Portfellita ministri toetaja
 

Riigikantselei teenindamisel on aastaid olnud rahvastiku- ja regionaalpoliitika küsimustega tegelenud portfellita ministrite bürood. Samuti on portfellita ministrid tegelenud Euroopa Liidu küsimuste ning reformidega.

Rahvastikuküsimustega tegelev minister (algselt mitteametlikult rahvussuhete minister) on tegutsenud aastatel 1990–1995 ja alates 1997. aastast: aastatel 1990–1991 Artur Kuznetsov, 1992 Klara Hallik, 1992–1993 Jüri Luik, 1993–1994 Peeter Olesk, 1997–1999 Andra Veidemann, 1999–2002 Katrin Saks, 2002–2003 Eldar Efendijev, 2003–2007 Paul-Erik Rummo ja alates 2007. aastast Urve Palo.

Regionaalküsimustega tegelev minister töötas Riigikantseleis aastatel 1994–2003. Ministriks oli aastatel 1994–1995 Eiki Nestor, 1995 Ants Leemets, 1995–1997 Tiit Kubri, 1997–1999 Peep Aru, 1999–2003 Toivo Asmer ja 2003–2004 Jaan Õunapuu. 2003. aastal võeti ametlikult kasutusele regionaalministri ametinimetus ning talle anti pädevus Siseministeeriumi teatud üksuste juhtimisel. Sellest alates on Riigikantseleis teenindamisel olnud üks portfellita minister.

Aastatel 1990–1991 oli ametis idasuuna minister Endel Lippmaa, 1992–1995 reformiminister Liia Hänni. Aastatel 1995–1997 töötas euroministri büroo: 1995–1996 oli ministriks Endel Lippmaa, 1996 Riivo Sinijärv ning 1996–1997 Andra Veidemann.

 

Eurointegratsiooni vedur
 

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist algas aastaid kestnud eurointegratsioon, milles valitsusasutustest oli kandev roll Riigikantseleil.

Aastatel 1995–1997 olid ametis portfellita euroministrid Endel Lippmaa, Riivo Sinijärv ja Andra Veidemann. Riigikantselei juures tegutses ministri büroo, kelle ülesandeks oli teenindada ministrit.

Valitsuse korraldusega 30. jaanuarist 1996 moodustati Riigikantselei struktuuriüksusena Euroopa Liidu küsimustega tegelev eurointegratsiooni büroo. Samaaegselt moodustati ka valitsuskomisjonid Euroopa Liiduga ühinemise küsimuste arutamiseks, analüüsimiseks ja vastavate otsuste tegemiseks – ministrite komisjon ja kõrgemate ametnike nõukogu (KAN).

Eurointegratsiooni büroo ülesandeks oli algselt teenindada Euroopa Liiduga integreerumise küsimustega tegelevat ministrite komisjoni ja kõrgemate ametnike nõukogu, vahetada informatsiooni Euroopa Liidu institutsioonidega ja edastada saadud teavet asjaomastele ministeeriumidele, selgitada välja eurointegratsioonialase tehnilise abi ja koolituse vajadused, koordineerida prioriteetide kindlaksmääramist ning teenindada euroministrit.

Bürood juhtis aastatel 1996–2003 Henrik Hololei, kellest hiljem sai Euroopa Komisjoni asepresidendi Siim Kallase kabinetiülem.

Aastatel 1996–1999 pidas kõrgemate ametnike nõukogu kokku 88 istungit. Valmistati ette eurointegratsiooni tegevuskava, koos Soome ekspertidega töötati välja ametnike Euroopa Liidu alase koolitamise strateegia ning koordineeriti Phare abiprogrammi.

Eurointegratsiooni tegevuskava lõpliku versiooni kinnitas valitsus 3. märtsil 1999. Samal aastal anti Euroopa Komisjonile üle tegevuskava (National Plan for the Adoption of the Acquis) ning edastati esimene Eesti-poolne "eduaruanne".

Euroopa Liiduga ühinemise tähtaja – 1. mai 2004 lähenedes muutus mõnevõrra ka Riigikantselei Euroopa-suunalise töö eesmärk: tuli hakata koordineerima Eesti osalemist Euroopa Liidu otsuste tegemisel.

2003. aastal reorganiseeriti eurointegratsiooni büroo Euroopa Liidu sekretariaadiks, kelle ülesandeks sai teenindada ja nõustada valitsust ja peaministrit Euroopa Liiduga seotud asjades ning juhatada koordinatsiooninõukogu tööd. Oluliseks ülesandeks sai koordineerida Euroopa Ülemkogu kohtumiste riigisisest ettevalmistamist.

22. aprillil 2004 kiitis valitsus heaks Euroopa Liidu poliitika aastateks 2004–2006. Tegemist oli esimese strateegilise raamdokumendiga, mis sätestas valitsuse Euroopa Liidu poliitika aluseks olevad põhimõtted ja määras kindlaks Eesti seisukohad ja arengunägemused nendes Euroopa Liidu pädevusse kuuluvates küsimustes, mida valitsus Eesti jaoks oluliseks pidas.

Teine oluline Euroopa Liiduga seotud struktuuriüksus oli 1998. aastal loodud Euroopa Liidu Infosekretariaat (ELIS), kelle ülesanne oli korraldada Eesti avalikkusele suunatud Euroopa Liiduga seonduvat teavitustegevust. Põhiülesande täitmiseks loodi 1998. aastal ka Rahvusraamatukogu Euroopa Liidu infokeskus, Tartu Ülikooli eurodokumentatsiooni keskus ning 15 maakondlikku Euroopa Liidu teabekeskust.

1999. aastal alustati Euroopa Liidu alast teavitustegevust vastavalt kõrgemate ametnike nõukogu ja ministrite komisjoni poolt heaks kiidetud Eesti avalikkuse Euroopa Liidu alase teavitamise põhimõtetele. Avati Euroopa Liidu Infosekretariaadi veebileht, maakondades viidi läbi 97 teabepäeva, 29 ümarlauda ja 42 loengutsüklit. Rahvusraamatukogu Euroopa Liidu infokeskuse juures käivitus infotelefon.

2001. aasta alguses sõlmiti Riigikantselei ja Avatud Eesti Fondi vahel esmakordselt leping, mille alusel asuti toetama kodanikuühenduste teavitustööd Euroopa Liidu küsimustes.

Oluliseks peeti infotrükiste valmistamist ja levitamist. Näiteks 2001. aastal valmisid sekretariaadis teabelehed "Eesti ja Euroopa Liit" (7 teemat), infovoldikud (9 teemat); raamat "Soome 5 aastat Euroopa Liidus", loengumapp "PHARE-ISPA-SAPARD" ning loengumapp "Euroopa Liidu poolt ja vastu".

2003. aastal korraldas teabetalitus üleriigilise teavituskampaania "Otsusta Eesti tulevik", mille ülesanne oli teavitada inimesi rahvahääletuse toimumisest ning motiveerida neid hääletusel osalema. 14. septembril 2003 andsid Eesti elanikud rahvahääletusel ülekaaluka heakskiidu Eesti ühinemisele Euroopa Liiduga.

Pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga teavitamine jätkus. Infosekretariaat kaotati 2004. aasta aprillis ja Euroopa Liiduga seonduva riigisisese teabe levitamise võttis üle valitsuse kommunikatsioonibüroo, milles moodustati Euroopa Liidu teabetalitus.

Tihedalt oli eurointegratsiooniga seotud ka 1995. aastal asutatud Eesti Õigustõlke Keskus. Esialgu jagunes keskus kaheks tõlkerühmaks: üks tõlkis Euroopa Liidu õigusakte eesti keelde, teine Eesti õigusakte inglise keelde. Keskus korraldas ka tõlkide väljaõpet, õigusaktide tõlgete rahvusvahelist ekspertiisi ning tõlketerminoloogia uurimistöid. 2003. aastal anti keskus üle Justiitsministeeriumi haldusalasse.

 

Avaliku teenistuse koordineerija
 

Avaliku teenistuse koordineerimine on olnud osa Riigikantselei "riigiministeeriumi" pärandist, mis ei ole otseselt seotud Vabariigi Valitsuse ja peaministri tegevuse toetamisega.

Ametnike koolitusega tegelemine sai Riigikantseleis alguse juba 1992. aastal, kui loodi Riigikantselei Koolituskeskus, kelle tegevust suunas Riigikantselei koolitusnõukogu. Keskuse peaülesanne oli riigiametnikele ja omavalitsuste töötajatele vajalike teadmiste andmine, täiendkoolitus ning konsultatsiooni- ja kirjastustegevus.

19. jaanuaril 1994 moodustati valitsuse korraldusega Riigikantselei haldusalas Eesti Haldusjuhtimise Instituut, kelle ülesanne oli Riigikantselei ning teiste riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste poolt tellitava koolituse ning uuringute läbiviimine avaliku halduse valdkonnas. Riigikantselei Koolituskeskus liideti Eesti Haldusjuhtimise Instituudiga.

Haldusjuhtimise Instituut korraldas koolituskursusi, pakkudes näiteks keeleõpet, täiendkoolitust juhtimise, suhtekorralduse, personaliarenduse ja muudes valdkondades. Lisaks valmistati ka õppematerjale.

1995. aastal pani Riigikogu aluse Eesti avalikule teenistusele, võttes vastu avaliku teenistuse seaduse. Riigikantselei osales algusest peale avaliku teenistuse loomises ja koordineerimises.

1996. aastal moodustati Riigikantselei avaliku teenistuse ja personaliosakond, kelle ülesannete hulka kuulusid nii valitsuse ja peaministri poolt ametisse nimetatavate ametiisikutega seotud kui ka Riigikantselei personalitöö korraldamine, Riigikantselei juures tegutsevate konkursi- ja atesteerimiskomisjonide teenindamine, riigi- ja omavalitsusametnike koolitusega seotud asjade korraldamine ja ametnike reservi arvestuse pidamine. Osakonda juhtis selle loomisest kuni 2004. aastani Viire Rannasoo.

1996. aasta aprillis moodustati Riigikantselei juurde kõrgemate riigiametnike konkursi- ja atesteerimiskomisjon, kes sai ülesandeks atesteerida ministeeriumide asekantslereid, Riigikantselei peadirektorit ja koordinatsioonidirektorit, ametite ja inspektsioonide peadirektoreid ja nende asetäitjaid, maasekretäre, ministeeriumide ja Riigikantselei osakondade direktoreid ja juhatajaid ning muude valitsusasutuste juhte. Komisjoni esimeheks sai riigisekretär.

Seati sisse ka ametnike reserv, mille pidamine sai Riigikantselei ülesandeks. Näiteks 1996. aasta jooksul arvati reservi 42 inimest. Reservist arvati välja 20 isikut, isiku reservi arvamisest keelduti 13 juhul. Riigikantseleile saadeti 458 teenistusest vabastatud isiku teenistuslehte, vormistusvigade tõttu tagastati 90. 1998. aastal arvati reservi 114 ametnikku ja reservist arvati välja 89. Reservis oleku aega pikendati 39 juhul.

Alates 1999. aastast hakati välja andma "Avaliku teenistuse aastaraamatut", mis annab ülevaate Eesti avalikus teenistuses eelmise aasta jooksul toimunud arengutest ning riigiteenistujaid puudutavast statistikast.

Alates 2000. aastast on Riigikantselei igal sügisel korraldanud riigiametnike foorumi. Foorumi eesmärk oli tuua erinevate asutuste ametnikud üks kord aastas kokku, et arutleda aktuaalsetel teemadel ning soodustada avaliku sektori juhtide omavahelist suhtlemist, samuti tugevdada avaliku teenistuse põhiväärtusi ja ühist identiteeti.

2003. aastal Eesti Haldusjuhtimise Instituut reorganiseeriti ja moodustati Avaliku Teenistuse Arendus- ja Koolituskeskus (ATAK), kelle põhiülesanne jäi üldjoontes samaks – riigi- ja kohalike omavalitsuste ametnike täiendkoolituse ning uuringute korraldamine avaliku halduse seisukohalt vajalikes valdkondades. Peamised koolitusvaldkonnad olid avalik haldus, juhtimine, personalijuhtimine, õigus, Euroopa Liit, digitaalne dokumendihaldus, riigi infosüsteemid ja klienditeenindus.

ATAK oli Riigikantselei haldusalas lühikest aega. 2005. aastal muudeti see Siseministeeriumi hallatava Sisekaitseakadeemia üheks struktuuriüksuseks.

Riigikantselei avaliku teenistuse ja personaliosakond tegutses 2004. aasta 1. novembrini, kui see lahutati eraldi personaliosakonnaks ja avaliku teenistuse osakonnaks. Viimase ülesandeks sai koordineerida avaliku teenistuse personalijuhtimise arendamist ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse ametnike värbamist, valikut ja tööalast hindamist.

2005. aasta sügisel valmis avaliku teenistuse tippjuhi kompetentsimudel, mille kasutamine toetab avaliku teenistuse tippjuhtide värbamist ja valikut ning arendamist. Arendustegevuste sihtgrupiks said kantslerid, asekantslerid, ametite ja inspektsioonide peadirektorid ning maavanemad. Igal avaliku teenistuse tippjuhil avanes võimalus liituda kompetentside hindamise ja arendamise süsteemiga.

2007. aastal avati avaliku teenistuse veebileht aadressil www.avalikteenistus.ee, et pakkuda kasulikku ja päevakohast teavet avaliku teenistuse kohta nii ametnikele kui kõigile teistele huvilistele ning koondada infot avaliku teenistuse vabadele ametikohtadele väljakuulutatud konkursside kohta.

 

Arhiivinduse ja dokumendihalduse arendaja
 

Töö arhiivinduse ja dokumendihalduse valdkonnas on samuti olnud üks Riigikantselei "riigiministeeriumi" pärand, mis ei ole otseselt seotud Vabariigi Valitsuse ja peaministri tegevuse toetamisega.

Valitsuse määrusega 9. juulist 1990 reorganiseeriti Eesti Vabariigi Valitsuse juures asuv Arhiivide Peavalitsus riigiministri valitsemisalas tegutsevaks Eesti Vabariigi Riiklikuks Arhiiviametiks, see omakorda muudeti valitsuse korraldusega 10. maist 1996 Riigikantselei arhiivide osakonnaks.

Arhiivide küsimusega on aastate jooksul Riigikantseleis tegelenud veel mitmed üksused: infosüsteemide ja asjaajamise osakonna arhiivide talitus, üldosakond, asjaajamise ja arhiivide osakond ning lõpuks dokumendihalduse osakond.

Riigikantselei roll oli korraldada riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste asjaajamisalaste ja arhiivindust reguleerivate õigusaktide eelnõude väljatöötamist ning koordineerida vastavate standardite väljatöötamist ja kasutusele võtmist. Lisaks tuli juhtida dokumentide näidisloetelude väljatöötamist ja pidada arhiiviregistrit.

Kõige tähtsam ülesanne oli arhiivialaste ja riigiasutuste asjaajamist reguleerivate õigusaktide ettevalmistamine. Neist olulisim oli kindlasti arhiiviseaduse väljatöötamine, millega tehti algust juba 1993. aastal.

Riigikogu võttis arhiiviseaduse vastu siiski alles 25. märtsil 1998. Samal aastal kinnitati ka arhiivieeskiri, arhivaari kutsenõuded, arhivaari kutseeksami sooritamise kord ning Rahvusarhiivi põhimäärus.

Arhiiviseadus sätestas arhivaalide kogumise, hindamise, arhiveerimise, säilitamise ja nendele juurdepääsu korraldamise ning arhiivide tegevuse alused. Riigikantselei haldusalas moodustati Rahvusarhiiv, kes koondas ühtse juhtimise alla ajaloo-, riigi- ja filmiarhiivi.

Arhiiviseadusega moodustati riigisekretäri poolt juhitav kuni 15 liikmest koosnev arhiivinõukogu, kelle ülesandeks sai läbi vaadata arhiivinduse arengu põhisuunad ning asjaajamist ja dokumentide säilitamist käsitlevate õigusaktide eelnõud.

Seadus sätestas veel täpsemalt arhiivide liigid, arhiiviteenuse, arhivaalide hindamise ja hävitamise, üleandmise ja kaitse korra, juurdepääsu arhivaalidele ja sinna juurde käivad piirangud, arhiivijärelevalve, vastutuse ja kutsenõuded.

Pärast arhiiviseaduse vastuvõtmist liideti Riigikantselei arhiivide osakond ja üldosakond üheks asjaajamise ja arhiivide osakonnaks. Ülesanded jäid üldjoontes samaks: dokumentide näidisloetelude koostamise korraldamine, asjaajamist ja arhiivindust reguleerivate õigusaktide eelnõude ettevalmistamise ning arhiivide töö koordineerimine.

Rahvusarhiivi juhiks – riigiarhivaariks – on alates 2000. aastast Priit Pirsko.

2001. aastal valmis esimene Rahvusarhiivi arengukava, milles sõnastati ka asutuse missioon:

"Rahvusarhiiv kogub ja säilitab Eesti ajalugu, kultuuri, riiklust ja ühiskondlikke olusid dokumenteerivaid arhivaale sõltumata nende loomise ajast, kohast või teabekandja iseloomust. Rahvusarhiiv aitab kindlustada Eesti avaliku sektori, eelkõige riigi keskvalitsuse ja kohaliku omavalitsuse, ülesannete täitmise järjepidevuse, õiguspärasuse ja otstarbekohasuse."

Arhiivinduse arengukava väljatöötamise käigus tuldi 2001. aastal järeldusele, et otstarbekas on laiendada arengukava avaliku sektori asutuste asjaajamisele, kuna asjaajamine ja arhiivindus on omavahel lahutamatult seotud. Asjaajamises tekivad arhiividesse üleantavad arhivaalid, seega avalike ülesannete täitmise dokumenteerimise piisavusest ning dokumentide säilimisest sõltub tulevikus ühiskonda kajastava teabe olemasolu ja selle kvaliteet.

2001. aastal jõuti ka nii kaugele, et valitsuse määrusega kehtestati avalikule sektorile asjaajamiskorra ühtsed alused. Dokumentide esitusvormid tuli kooskõlastada Riigikantseleiga, kelle ülesandeks jäi ühtlasi asjaajamise arengu ja avalikus sektoris elektroonilisele dokumendihaldusele ülemineku kavandamine ja koordineerimine. 1. aprillist 2003 hakkas ülesannet täitma asjaajamise ja arhiivide osakonna asemel moodustatud dokumendihalduse osakond.

Koostöös Riigi Infosüsteemide Arenduskeskusega käivitas osakond 2005. aastal elektroonilise dokumendivahetuse arendamise projekti, mille eesmärgiks oli rakendada automaatne ja turvaline paberivaba dokumendivahetus avaliku sektori asutuste dokumendihaldussüsteemide vahel. 2008. aastaks oli enamik valitsusasutusi läinud üle elektroonilisele dokumendivahetusele.

 

Riigi Teataja avaldaja
 

Riigi Teataja on Eesti riigi ametlik väljaanne, mille esimene number ilmus 27. novembril 1918. Okupatsiooni tõttu pooleli jäänud tööd jätkati 1990. aastal.

Riigi Teataja väljaandmise kord kinnitati valitsuse 23. mai 1990 määrusega. Algselt oli Riigi Teataja toimetus iseseisev Riigikantselei struktuuriüksus, kes allus riigiministri asetäitjale. Trükkimisega tegeles Riigikantselei Trükikoda. Toimetuse ülesandeks oli seaduste, valitsuse määruste ja muude õigusaktide tähtajaline avaldamine.

Hiljem reorganiseeriti toimetus Riigikantselei haldusalas olevaks riigiasutuseks Riigi Teataja Kirjastus.

1993. aastal võeti vastu Riigi Teataja seadus, mis täpsustas Eesti Vabariigi õigusaktide, välislepingute ja Riigikohtu põhistatud lahendite, samuti teadaannete Riigi Teatajas avaldamise korda. Riigikogu, valitsuse ja ministeeriumide õigusaktid tuli avaldada Riigi Teatajas 10 tööpäeva jooksul pärast nendele allakirjutamist.

1997. aastal loodi Riigi Teataja Kirjastuse algatusel Riigi Teataja mitteametlik elektrooniline andmebaas riigiteataja.ee, kuhu kanti kõik alates 1996. aastast paberkandjal Riigi Teatajas avaldatud õigusaktid ja muud dokumendid ning lisaks ka kohalike omavalitsuste õigusaktid ja teadaanded, mida paberkandjal ei avaldatud.

1999. aastal jõustus uus Riigi Teataja seadus. Lõpetati kinnistamis- ja äriregistrite andmete avaldamine Riigi Teatajas, need pidi Justiitsministeeriumi poolt sõlmitud lepingu alusel avaldama üks üleriigilise levikuga päevaleht. Kohalike omavalitsuste volikogude määruseid hakati avaldama ainult internetis, varem tehti seda paralleelselt Riigi Teataja Lisas ja internetis.

Elektrooniline Riigi Teataja (eRT) võeti kasutusele 1. juunil 2002, andes põhiseaduse §-s 108 nimetatud ajalooliselt väljakujunenud paberkandjal Riigi Teataja väljaandele lisaks uue, elektroonilise vormi. eRT põhiliseks erinevuseks võrreldes varasema, paberkandjal väljaandega, on seaduste, määruste ja valitsuse korralduste terviktekstide (õigusaktide tekstid koos kõikide nendes tehtud muudatustega) avaldamine.

Hiljem loodi lisaks internetis eraldi väljaanne Ametlikud Teadaanded, milles avaldati mitmesuguseid teateid, kutseid ja kuulutusi, mille avaldamist Riigi Teatajas ette ei nähtud. Ametlike Teadaannete avaldamise korraldamise andis Riigikantselei 2007. aastal üle Justiitsministeeriumile.

eRT kasutusele võtmisest saadik vähenes paberkandjal Riigi Teataja tellimuste arv keskmiselt 20 protsenti aastas samal ajal, kui eRT vaatamiste arv kasvas kaks kuni kolm korda.

2006. aastast lõpetati Riigi Teataja Kirjastuse trükikoja tegevus ja Riigi Teatajat trükiti edasi riigihanke korras. 2007. aastast lõpetati Riigi Teataja Kirjastuse tegevus ja moodustati Riigikantselei koosseisus Riigi Teataja osakond.

2007. aastal jõustunud Riigi Teataja seaduse muudatuste kohaselt sai esmatähtsaks Riigi Teataja elektrooniline väljaanne. Riigi Teataja trükisena väljaandmist jätkati tellimuste alusel, kuid nende arv oli 2008. aastaks langenud 47 eksemplarini.

TNS Emori riiklike portaalide kasutatavuse ning rahulolu uuringu andmetel oli 2007. aasta oktoobris kõige kasutatavam riigiportaal elektrooniline Riigi Teataja, mida oli kasutanud 41 protsenti ehk ligikaudu 301 000 15- kuni 74-aastast interneti kasutajat.

 

Sümboolika asjatundja
 

Riigikantselei tegeles riigisümboolika küsimustega ka enne nõukogude okupatsiooni ning iseseisvuse taastamise järel see töö jätkus.

Valitsuse määrusega 20. veebruarist 1991 pandi Eesti Vabariigi riigilipu ja riigivapi kujutiste tira¸eerimise ning riigivapi kujutisega pitsatite ja dokumendiplankide valmistamise, kasutamise, hoidmise ja hävitamise kontroll Riigikantseleile.

Sama aasta oktoobris otsustati riikliku sümboolika, haldusdokumentatsiooni ja väärtpaberite ettevalmistamiseks ning koordineerimise tõhustamiseks moodustada Riigikantselei juurde riikliku sümboolika küsimustega tegelev struktuuriüksus.

Moodustatud sümboolikaosakond nõustas riigi ja omavalitsuste sümboolika korraldamise küsimustes, valmistas ette riigisümboolika kaitset ning kasutamist korraldavate õigusaktide eelnõud, korraldas vajalikke riigihankeid ning pidas valitsusasutuste poolt väljaantavate dokumentide näidiste kogumise ja hoidmise registrit.

Riiklikke teenetemärke hakati pärast iseseisvuse taastamist uuesti andma alates 1995. aastast. Riigikantselei ülesandeks sai 1996. aasta teenetemärkide seaduse alusel Teenetemärkide Komitee asjaajamise korraldamine. Komitee esimees oli riigisekretär.

Sümboolikaosakonna ülesandeks olid tehnilised tööd: korraldada teenetemärkidega autasustatute nimekirjade pidamist, teenetemärkide ja nende juurde kuuluvate tunnistuste valmistamist, üleandmata jäänud, äravõetud või tagastatud teenetemärkide arvestust ja hoidmist ning Eesti kodanikele antud välisriikide au- ja teenetemärkide registreerimist.

1997. aastal võeti koostöös Patendiametiga rahvusvahelise kaitse alla Eesti teenetemärgid kõigis tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni liikmesriikides.

Oluline ülesanne oli omavalitsuste sümboolika väljatöötamine, kinnitamine ja registreerimine. 1997. aasta lõpuks olid näiteks lipu ja vapi saanud 151 valda. 1998. aastaks olid lõplikult esitatud kõikide maakondade lipud ja vapid, need registreeritud ja vastavasse registrisse kantud. Samal aastal kinnitas valitsus riigilipu kasutamise korra.

Riigikantselei avaldas raamatuid Eesti lipust, andis välja kogumikke Eesti riiklike teenetemärkide kavaleridest ning bro¨üüri "Meelespea riiklike teenetemärkide kavaleridele".

2001. aastal võttis Riigikogu vastu riigivapi seaduse, mille kohaselt tuli enne riigivapiga pitsatite ja dokumendiplankide kasutuselevõttu registreerida need Riigikantseleis.

2006. aasta alguses jõustunud Eesti lipu seadus kehtestas riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele riigilipu kasutamise uued reeglid ning eraisikutele Eesti lipu kui rahvuslipu kasutamise vabaduse. Varem oli riigilipu heiskamine lipupäevadel kõigile kohustuslik, aga uus seadus andis igaühele õiguse heisata ja kasutada Eesti lippu ka teistel tähtpäevadel.

Riigikantselei sümboolikaosakonna juhataja oli aastatel 1999–2006 Kalev Uustalu, kellest hiljem sai Muinsuskaitseameti peadirektor.

2007. aastal kaotati sümboolikaosakond ning sümboolikanõunik jätkas tööd valitsuse kommunikatsioonibüroo koosseisus.

2008. aasta alguses valmis uue teenetemärkide seaduse alusel ning Riigikantselei tellimusel Eesti kõrgeim autasu – Riigivapi teenetemärgi kett –, mis enne nõukogude okupatsiooni oli Eesti presidendi ametitunnuseks.

Uue seaduse alusel andis Riigikantselei seejärel teenetemärkidega seonduva asjaajamise üle Vabariigi Presidendi Kantseleile.

 

Infotehnoloogia arendaja
 

Riigikantselei on tegelenud Eestile palju tuntust toonud riigi infotehnoloogia arendamisega.

Juba 1989. aastal alustas tegevust väikeettevõte "Eesti NSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsuse Arenduskeskus" (hiljem "Eesti Vabariigi Riigikantselei Arenduskeskus"), kelle ülesandeks oli dokumentidega tehtava töö täiustamine, ajakohaste sidevahendite ja elektronposti rakendamine asjaajamises, paljundustööd, arvutitehnika hooldus ja remont ning video-, audio- ja fototeenuste osutamine.

Arenduskeskuse järglase, 1991. aastal Riigikantselei juurde moodustatud Infoinstituudi üheks põhiülesandeks sai infotehnoloogia arendamine. 1992. aastal alustas struktuuriüksusena tööd info-arendusosakond.

Aasta hiljem tehti riigi infosüsteemide arendamisega seotud küsimuste koordineerimine ülesandeks Riigikantseleile ja info-arendusosakond nimetati ümber riigi infosüsteemide osakonnaks (RISO).

1996. aastal määras valitsus Riigikantselei ülesandeks tagada riigi infosüsteemide arengustrateegia kavandamine ning informaatikaalaste õigusaktide eelnõude väljatöötamine ja teiste õigusaktide ekspertiis infotehnoloogia aspektist. Lisaks pidi Riigikantselei osalema infotehnoloogiavahendite ja projektide riigihangete korra väljatöötamisel ning infotehnoloogia alaste riigihangete raamlepingute sõlmimisel. Ministeeriumidel kästi riigi infosüsteemide ja informaatikaga seotud valdkondade õigusaktid kooskõlastada Riigikantseleiga.

Osakond andis välja aastaraamatut "Infotehnoloogia haldusjuhtimises", korraldas valitsusasutuste infotehnoloogilist auditeerimist, riigihankeid ja töötas välja riigiametnike infotehnoloogia alased atesteerimisnõuded.

1998. aastal käivitati riigiasutuste infopoliitika projekt "PeaTee" ning Avatud Eesti Fondi osalemisel projektid "Riigivõrgukeskus" ja "Blanketid internetis". 1999. aastal alustasid maavalitsused ja Riigikantselei koostöös projekti "KülaTee", mille eesmärk oli kohalikele omavalitsustele andmeside teenuste loomine.

Osaleti ka seadusloomes. 1997. aastal jõustus andmekogude seadus, aasta hiljem anti riigiametnikele välja andmekogude käsiraamat. 1999. aastal saadeti Riigikokku digitaalallkirja ja ning rahvastikuregistri seaduse eelnõud.

Riigikantselei teenindas Eesti Informaatikanõukogu, kelle ülesandeks oli riigi infopoliitika põhialuste ja raamkava väljatöötamine. Teenindamisega tegeles juulis 1990 moodustatud Eesti Informaatikafond, alates 1. jaanuarist 1997 Eesti Informaatikakeskus, kelle ülesandeks oli informaatika alaste uuringute, arendus- ja rakendustööde finantseerimine ning ajakirja "Arvutimaailm" väljaandmine.

Informaatikakeskus korraldas arvutimesse, finantseeris riiklike registrite tööd, IT-alast standardimistegevust, koolitust, strateegilisi infosüsteeme, maakondade andmehaldust, IT-projektide ekspertiisi ning korraldas IT-alaseid riigihankeid. 2001. aastal anti Eesti Informaatikakeskus Teede- ja Sideministeeriumi valitsemisalasse.

Seoses riigi infosüsteemide juhtimise üleandmisega Teede- ja Sideministeeriumi (mis hiljem ühendati Majandusministeeriumiga Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiks) haldusalasse likvideeriti Riigikantseleis riigi infosüsteemide osakond ja moodustati Riigikantselei infosüsteemide ja asjaajamise osakond.

Valitsuse istungite infosüsteemi kõrval on rahvusvaheliselt enim huvi pakkunud Riigikantselei IT-lahenduseks olnud valitsuse otsedemokraatiaportaal Täna Otsustan Mina (TOM), mis avati 25. juunil 2001. Tegemist oli esimese omalaadse „osalusveebiga“, mis võimaldas kõigil interneti teel kaasa rääkida ühiskonnas toimuva suhtes ning esitada valitsusele ettepanekuid.

2007. aasta juulis avati valitsuse kommunikatsioonibüroo eestvõttel TOMi asemel uus osalusveeb aadressil www.osale.ee, kus hakkasid lisaks ettepanekute aruteludele toimuma ka ministeeriumides väljatöötatud eelnõudega seotud e-konsultatsioonid.

 

Lõpetuseks
 

Riigikantselei on läbi aastate taganud valitsuse töö, toetanud portfellita ministreid, arendanud Eesti avalikku teenistust ja dokumendihaldust ning korraldanud arhiivindust ja "Riigi Teataja" avaldamist. Riigikantselei põhieesmärk on jäänud samaks: toetada Vabariigi Valitsust ja peaministrit poliitika kujundamisel ja elluviimisel ning aidata tagada head riigivalitsemist.

Ülevaate kirjutamise ajal (sügisel 2008) on Riigikantselei tegevusvaldkondades oodata suuremaid muudatusi. Avaliku teenistuse valdkonna arendamise efektiivsemaks muutmiseks on kavas viia Riigikantselei avaliku teenistuse osakond (välja arvatud avaliku teenistuse tippjuhtide värbamise ja arendamisega tegelevad ametikohad) 1. jaanuarist 2009 üle Rahandusministeeriumisse.

Samuti on kavas avaliku sektori asjaajamise arengu kavandamise ja koordineerimise valdkond (ning sellega tegelev dokumendihalduse osakond) üle anda Siseministeeriumile ning Riigi Teataja avaldamine Justiitsministeeriumile. Nii keskenduks Riigikantselei oma tegevuses selgelt oma põhiülesandele – Vabariigi Valitsuse ja peaministri toetamisele.

Koostanud Peeter Kaasik

Viimati uuendatud: 24. mai 2014