Sa oled siin

Lipulugu

Sinimustvalge lipu sünd – 4. juuni 1884

XIX sajandil toimus eesti rahva iseteadvuse tõus ning kultuuriline ärkamine. Mitmete kultuuriliste suursündmuste toimumine koondas esmakordselt kriitilise hulga eesti soost üliõpilasi end eesti kultuuri ja keele alal harima.

1870. aastal kogunesid kaheksa eesti soost tudengit ühiselt „Kalevipoega“ lugema. Nimetatud koondumisest kasvas välja esimene eesti akadeemiline organisatsioon – tänapäevane Eesti Üliõpilaste Selts. Sellesama haritlaskonna ühendamiseks loodi osakond nimega Vironia, mis tolleaegsete korporatsioonide eeskujul valis enda tunnusvärvid – sinise, musta ja valge.

16. veebruaril 1883. a registreeriti Eesti Üliõpilaste Selts teadusühendusena. Seltsile pärandati edasi osakonna sinimustvalge värvivara ning proua Paula Hermann ning preilid Miina Hermann (hilisem Härma) ja Emilie Beermann õmblesid esimese sinimustvalge lipu.

Esimene sinimustvalge lipp pühitseti Otepää kiriklas 4. juunil 1884. Kirikla saalis toimus lipu võimas pühitsemine ja õnnistamine: esmalt pidas tollane Seltsi esimees Peeter Hellat avakõne, seejärel pühitses lippu kirikuõpetaja Rudolf Kallas, seletades piiblisalmi najal, et nõnda nagu kepp muutus maoks, kui Aaron selle maha viskas, muutub mahavisatud truudusetõotus hädaohtlikuks truuduse murdjale enesele. Pühitsusakti lõpus lõi Kalevipoja-õhtute algataja Heinrich Rosenthal hõbenaela ajaloolise sinimustvalge lipu vardasse.

 

Rahvusvärvideks saamine – 1905

Rahvusliku ärkamisaja edenedes laienes eesti haritlaskond ning koos nendega levisid rahvuslikud enesemääramise ja kultuurilised ideed. Kuna eesti haritlaskond oli koondunud peamiselt Eesti Üliõpilaste Seltsi ridadesse ja just nemad käisid rahvaluulet ning vanavara kogumas, sai Seltsi sinimustvalge värvikolmik tuntuks üle maa.

Esialgu kasutati sinimustvalget värvikombinatsiooni tagasihoidlikult: laulupidudel, Eesti Põllumeeste Seltsi näitustel ja kooride laulupäevadel. Venestamise hoogustumisel asus aga riigivõim takistusi tegema kõigele rahvuslikule, nii ka kõnealuse värvikolmiku kasutamisele. See aga toitis eestlaste rahvustunde kasvu veelgi ning kinnistas sinimustvalge värvikombinatsiooni rahvusvärvidena.

Esimene suurem avalik ülesastumine rahvusvärvidena toimus 1. novembril 1905, mil Tartu eesti seltsid kogunesid demonstratsioonile. Muude lippude hulgas lehvis ka Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipp. Kui rongkäik raekoja ette jõudis, pidas Villem Reiman sütitava isamaalise kõne. Edasi liikus rongkäik Ülikooli ette, kus läks rüselemiseks.

Sinimustvalge lipp leidis kasutamist rahvuslipuna ka väljaspool Eestimaad: nimelt eesti asundustes Venemaal, Suhhumis ja Krimmis kasutati neid laulupidudel. Samuti lehvis sinimustvalge lipp 1912. aasta olümpiamängudel Stockholmis ja maadluse maailmameistri Aleksander Richard Abergi poolehoidjate käes New Yorgis 1915. ja 1916. aastal.

Sinimustvalge rahvuslipu kõige mastaapsem ülesastumine leidis aset 26. märtsil 1917 Petrogradis, kui umbes 40 000 eestlast arvukate rahvuslippudega marssides nõudsid Eestile autonoomiat.

 

Riigilipuks saamine – 1918

Eesti eraldumine Venemaast viis omariikluse tekkimiseni, 24. veebruaril 1918 kuulutati välja sinimustvalgete lippude all Eesti vabariik. 21. novembril 1918 kinnitas Ajutine Valitsus riigilipuks sinimustvalge rahvuslipu. Eesti võimu tähisena heisati sinimustvalge lipp 12. detsembril 1918 Pika Hermanni torni.

Põhiseaduse väljatöötamise aegu tekkis avalik diskusioon riigi- ja rahvuslipu vahekorra ning riigilipul kasutatavate värvide ja kujundite üle. Nimetatud teemadel arutleti ajaleheveergudel 1919. aastal tuliselt. Olemasoleva lipu kritiseerijate arvates olid selle värvid kaugelt raskesti eristatavad, Põhjamaade orientatsiooni pooldajad nõudsid aga ristilippu. Tuntud kunstnikud ja ühiskonnategelased soovitasid siiski jääda senise sinimustvalge lipu juurde.

Riigilipu seaduse võttis Riigikogu vastu 27. juunil 1922. Pärast seaduse vastuvõtmist asuti täpsemalt reguleerima riigilipu kasutamise korda ning Vabariigi Valitsus kinnitas peagi riigilipule asetatavad ametiasutuste erimärgid ja vimplid.

1934. aastal tähistati üle Eesti esimese sinimustvalge lipu 50. pühitsemise aastapäeva. Peapidustused toimusid Tartus, kuid tegemisi jätkus ka Otepääle, kus avati kaks mälestustahvlit. Juubelipidustustest võtsid osa ja elasid kaasa tuhanded eestimaalased ning see oli üks suuremaid rahvuslikke ettevõtmisi enne II ilmasõda.

 

Sinimustvalge okupatsioonide ajal – 1940 kuni 1991

21. juunil asendati sinimustvalge riigilipp okupatsioonivõimu punalipuga Pika Hermanni tornis. Pea kuu aega hiljem kohustati kõiki majaomanikke soetama punalippe ning neid heiskama riigilipu kõrvale. Alates 31. oktoobrist 1940. a oli keelatud kasutada "kodanliku" Eesti sümboleid.

Selleks ajaks oli alanud ka ajujaht kõigele rahvuslikule ja omariiklust meenutavale. Eesti lipu heiskamist ja isegi alleshoidmist peeti rängaks kuriteoks, mida karistati vangistamisega ja peatselt alanud sõjas isegi surmaga. Algas massiline sinimustvalgete lippude peitmine.

1941. aastal asendus üks okupatsioon teisega. Enne uue võõrvõimu kehtestamist heisati 28. augustil 1941 Pika Hermanni torni Eesti riigilipp. Peagi ilmus selle kõrvale ka haakristilipp, mis järgmisel päeval juba üksinda lehvima jäi.

Uued võimumehed ei keelanud Eesti lippude kasutamist, kuid sinimustvalge lipus nähti vaid kohaliku tähtsusega rahvussümbolit. Kui Saksa okupatsiooniväed Eestist 20. septembril 1944 taandusid, sai sinimustvalge riigilipp jällegi paar päeva (20.–22. september) Pika Hermanni tornis lehvida.

Maa taasvallutamise järel Nõukogude Liidu poolt tekkis relvastatud vabadusvõitlus metsavendade näol. Heisatav sinimustvalge lipp andis märku vastupanu jätkumisest ning tekitas tunde, et kõik ei ole veel kadunud ja Eesti elab. Sageli heisati sinimustvalgeid riigilippe võidupühal ja iseseisvuspäeval.

Sinimustvalge lipp jäi lehvima piiranguteta välisilmas. Igal suuremal perekondlikul või kogukondlikul üritusel heisati sinimustvalged lipud ning rahvusvärve kasutati palju dekoratsioonides. Suurejooneliselt tähistati Eesti lipu 75. ja 100. aastapäeva. Kodu-Eestis kombineeriti aga vastupanumärgina sinimustvalget värvikombinatsiooni oma riietusse ning aeg-ajalt heisati sinimustvalgeid lippe.

 

Sinimustvalge tagasitulek ja tänapäev

1988. aastal tõi muinsuskaitseliikumine esimest korda suure avalikkuse ette keelatud rahvusvärvid Tartus. Toona kanti kolme (sinise, musta ja valge lipukangaga) lippu rongkäigu eesotsas. Muinsuskaitsepäevadel välja toodud rahvusvärvid kutsusid esile arutelu ajakirjanduses.

Okupatsioonivõimu hambutu reageering rahvusvärvide väljatoomisele Tartus andis põhjust julgemalt sinimustvalgeid lippe lehvitada. Rahva survel legaliseerisid võimud 23. juunil 1988 sinimustvalge värvikolmiku rahvusvärvidena, misjärel ilmusid nii uued kui ennesõjaaegsed sinimustvalged lipud massidesse (öölaulupeod, Tartu muusikapäevad).

20. augustil 1991 lõppes okupatsioon ning taasiseseisvus Eesti Vabariik. Selleks ajaks oli sinimustvalge lipp läbi teinud taassünni rahvuslipuna ning lippude massiline kasutamine nõudis riigilipu kasutamise korra kehtestamist. Riigikogu kinnitas riigilipu etalonkujutise, kasutamise korra ning ühendas rahvus- ja riigilipu Eesti lipuks.

 

Lingid

Viimati uuendatud: 20. veebruar 2015