Eesti julgeolekupoliitika alused

Sõjalise kaitse eesmärk on ennetada sõjalisi ohte ja vajaduse korral riiki edukalt kaitsta ning sõda võita. Et heidutada vastast sõjalist konflikti alustamast, võtab Eesti tugevdatud kaitsehoiaku, mis tugineb iseseisvale kaitsevõimele ja kollektiivkaitsele. Eesti sõjalise kaitse korraldus lähtub demokraatliku tsiviiljuhtimise põhimõttest.

Selleks, et heidutus oleks veenev, peab NATO olema valmis viivitamatuks kollektiivseks kaitsetegevuseks kogu alliansi territooriumil. NATO tugevdatud kaitsehoiak alliansi idatiival peab lähtuma tõkestusheidutuse põhimõttest, mille eesmärk on veenda agressorit, et tema eesmärkide saavutamine sõjaliste vahenditega on võimatu. Usutav tõkestusheidutus koosneb Eesti enda tugevast kaitsevõimest, sellega integreeritud liitlaste lahinguvõimelisest kohalolust ja määratud tugevdusüksustest, toimivast juhtimisstruktuurist, eelpaigutatud varustusest, kvaliteetsetest kaitseplaanidest ja nende läbiharjutamiseks regulaarsetelt korraldatavatest õppustest, liitlaste tahtest ning suutlikkusest kriisi korral kiiresti siirda täiendavaid vägesid, võimeid ja varustust. 

Eesti sõjaline kaitse on üles ehitatud territoriaalkaitse põhimõttel. Eesti lähtub arusaamisest, et Balti riigid on üks operatsiooniala.

Eesti kaitsevõime tugevdamiseks arendame sõjalisele nõuandele tuginedes, kiirendatult ja täies mahus välja sõjalised üksused ning võimed, mis on mehitatud, välja õpetatud ja regulaarselt harjutanud, varustatud, relvastatud ja varudega kindlustatud. Selleks arendab Eesti reservüksustele ja alalises valmiduses olevatele üksustele tuginedes nii manööver- kui  maakaitseüksusi, mis on suutelised vastast tõkestama ja tõrjuma.

Eesti sõjalise kaitse tõhusaks planeerimiseks ja ohtude ennetamiseks on oluline olukorrateadlikkus, võimalikult varajane eelhoiatus, võimekas luure ja vastuluure ning liitlastega ühine ohupilt. Eelhoiatus toetab õigeaegset otsustamist ja otsuste kiiret elluviimist, mis on esmatähtis nii kaitsevalmiduse saavutamisel kui kogu riigi ohule vastamiseks ettevalmistamisel.

Eesti peab kaitsevalmiduse saavutama enne ohu realiseerumist. Selleks kindlustatakse võimalikult vara Kaitseväe ja liitlaste tegevusvabadus, sealhulgas vajaduse korral regionaalses tegutsemisalas Balti riikides ning Läänemerel. Mobilisatsioonisüsteemi tõhustamiseks korraldatakse regulaarselt õppekogunemisi ja lühikese etteteatamisajaga lisaõppekogunemisi.

Ajateenistus on peamine vahend reservüksuste komplekteerimiseks ja lahinguvalmiduse hoidmiseks, samuti värbamisväli tegevväelaste leidmiseks. Kaitsevõime parandamiseks suurendatakse aja- ja reservteenistuse atraktiivsust ning naiste osalust. Kaitseliit osaleb riigi sõjalise kaitse võime ettevalmistamises ja julgeoleku tagamises.

Eesti kaitse alustalaks on ühiskonna kõrge kaitsetahe, mille edendamine on valdkondadeülene jõupingutus ja millesse panustab muuhulgas ka riigikaitseõpetus. Eestis väärtustatakse riigikaitsjaid ning kodanike, erasektori ja laiema ühiskonna panust riigikaitsesse. Selle kindlustamiseks laiendatakse nii sõjalistel kui ka mittesõjalistel viisidel riigikaitsesse panustamise võimalusi ning teadlikkust.

Liitlaste panus terviklikku NATO kaitselahendisse Eestis ja teistes Balti riikides ning liitlaste sõjaliselt otstarbekas kohalolek on oluline osa sõjalisest kaitsest. Liitlaste sõjaline kohalolek ja tegevus Eestis peab olema järjepidev ja planeeritud, ning väed peavad olema varudega kindlustatud ja suutelised tegutsema koos Eesti üksustega.

Kõikide liitlaste julgeoleku tugevdamiseks osaleb Eesti kollektiivkaitse- ja muudel rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel. Operatsioonid toetavad rahvusvahelist julgeolekut, neil osalemine on panus liitlassuhete ja koostegutsemisvõime arendamisse ning annab Kaitseväele väärtusliku kogemuse.