|
|||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
Riigisekretärid 1918–2003Aino Lepik von Wirén 1999-2003
Riigisekretär 25. märtsist 1999 kuni 8. augustini 2003. Aastatel 2003 – 2006 oli Aino Lepik von Wirén suursaadik Portugalis. Alates 2006. aastast töötab ta välisministeeriumis juriidiliste ja konsulaarküsimuste asekantslerina ning on 22. jaanuarist 2007 Eesti Vabariigi suursaadik Iisraelis. Aino Lepik kuulus kohtuministrina Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis viimasesse koosseisu. 1994 – 1999 oli ta Eesti esindaja Euroopa Nõukogu rassismi ja võõravaenulikkuse komisjonis (ECRI) ning 1997 – 1999 Eesti esindaja Euroopa Nõukogu Inimõiguste Komisjonis. Aino Lepik on Stockholmis asuva Balti Arhiivi juhatuse esimees ning EÜS Põhjala liige. Abielus Jorma von Wiréniga (s. 1954). Peres kasvab kaks last – poeg Illimar (s. 1989) ja tütar Mari (s. 1998). Aino Lepikut on autasustatud järgmiste teenetemärkidega: Riigivapi teenetemärgi III klass, Eesti Kaitseväe eriteenete rist, Kreeka Vabariigi Phoenix orden (Grand Commander of the Order of the Phoenix), Saksamaa Liitvabariigi Teeneteordeni Suur Teeneteristi tähe ja õlapaelaga, Malta Vabariigi Teeneteorden (Companion with Breast Star of the National Order of Merit), Soome Lõvi Rüütelkonna suurrist, Poola Vabariigi Teeneteordeni Komandöririst tähega, Norra Kuningliku Teeneteordeni suurrist ja Portugali Vabariigi Teeneteordeni suurrist.
Praegu töötab ta Keskkonnaministeeriumi asekantslerina. Uno Veering on Tallinn-Eesti I Lions klubi liige. Vabal ajal tegeleb tervisespordiga ning huvitub kirjandusest ja kujutavast kunstist. Abielus on Uno Veering alates 1976. aastast. Abikaasa Leili Veering töötab Tallinna Linnavalitsuses juristina. Peres on kaks poega. Uno Veeringut on autasustatud järgmiste teenetemärkidega: Rootsi Kuningliku Põhjatähe ordeni I kl. komandörimärk (Kommendörer av VAR Nordstjärneorden, första klassen), Soome Lõvi Rüütelkonna suurrist (Suomen Leijonan Ritarikunnan suurristi), Norra Kuningliku Teeneteordeni suurrist (Storkors av den Kongelige Norske Fortjenstorden).
Sel ajal juhtis ta Eesti Informaatikanõukogu, Heraldikanõukogu ja Teenetemärkide Komitee tööd. Alates 1999. aastast töötab Ülo Kaevats Tallinna Tehnikaülikooli professori ja filosoofia õppetooli juhatajana. Ülo Kaevats on üle saja publikatsiooni autor ja mitme raamatu koostaja, ta on juhtinud paljude teatmeteoste koostamist. Ülo Kaevatsit on autasustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.
Katrin Merike Nyman-Metcalf (a-ni 1987 Nyman) sündis 7. mail 1963 Stockholmis insener Einar Nymani (1929 – 1997) ja kooliõpetaja Edith Kotka-Nymani (s. Kotka) tütrena. Abielus magister Mark Matthew Metcalfiga (1957– 1996), õde Helle ja vend Hendrik. Lõpetas Sigtuna gümnaasiumi 1982, Uppsala Ülikooli õigusteaduse alal 1986, cand. jur. 1986, samas doktorant rahvusvahelise õiguse alal a-st 1988, dr. jur. 1999 tööga "Activities in Space – Appropriation or Use?" (Uppsala, 1999). Eesti Naisüliõpilaste Seltsi liige. Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis riigisekretär 9. aprillist 1990 kuni 20. oktoobrini 1992. Töötanud 1988–1989 Londonis Grundberg Mocatta advokaadibüroos, siis Rootsi tööministeeriumi ametnik, rahvusvaheliste organisatsioonide ametnik Bosnia-Hertsegoviinas, a-st 1999 Riia Kõrgema Õigusteadusliku Kooli (Riga Graduate School of Law) ja Concordia Rahvusvahelise Ülikooli (Tallinnas) õppejõud, a-st 2001 ühtlasi ka Human Dynamics'i õigus- ja arendusdirektor Viinis.
Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis riigisekretär 8. maist 1971 kuni 9. aprillini 1990. Vabadussõjas vabatahtlik õppursõdur 1918 – 1920, konstaabel Vana-Vändras ja Narva 1. jaoskonnas 1928 – 1932, Urvastes 1932, 1935 Tallinna 4. jaoskonna abikomissar, Harju maavalitsuse sekretär 1936 – 1940, Läänemaa abimaavanem 1941 – 1944. Põgenes Rootsi IX 1944. Oli Ultuna Põllumajandusülikooli juures Uppsalas arhiivitööl, hiljem töötas Riiklikus Taimekaitse Asutuses ja Rootsi Apteekrite Liidus. Tegutsenud Eesti Komitees, Eesti Rahvusfondis (ka sekretär), Eesti Rahvusnõukogus, Vabade Eestlaste Põllumajandusliidus, Eesti Põllumeeste Kogudes Rootsis (ka sekretär). Arved Ruusat on autasustatud Valgetähe V klassi teenetemärgiga.
Vanim vend Adolf (s. 1905) arreteeriti 1944. a septembris, mõisteti 25 aastaks vangilaagrisse ja edasi asumisele, suri Siberis vangilaagris, vend Alvard (s. 1907) tapeti metsavennana 1945, vend Aksel (s. 1913) on olnud Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis portfellita minister 1956 – 1962, siseminister 1962 – 1992, a-st 1964 ka peaministri asetäitja abi. Abielus Alice Wreemaniga, poeg Peeter (s. 1954). Õppis Karaski ja Kanepi algkoolis, Võru Õpetajate Seminaris 1926 – 1930, Tartu Õpetajate Seminaris 1930 – 1932, Tartu Ülikoolis õigusteadust 1933 – 1938. EÜS Veljesto liige. Peaministri asetäitja 1971–1990 (ka sõjaminister 1971–1973), peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis 1990–1992. Põgenes 1943. aasta aprillis Soome, oli üks "Eesti Büroo" töö organiseerijaid ning ajalehe "Malevlane" peatoimetaja abi 1943–1944. Põgenes 1944. aasta sügisel edasi Rootsi, organiseerides alul Riikliku Välismaalastekomisjoni sotsiaalbüroo assistendina eesti koole põgenikelaagreis. Oli Eesti Komitee teenistuses 1945–1982 (koolitoimkonna asutajaid ja esimees 1945–1956, büroojuhataja ja abiesimees 1954–1975, esimees 1975–1982, auesimees 1982), Demokraatliku Klubi asutajaid, Eesti Rahvusnõukogu asutajaid ja peasekretär 1951–1979, töötas kaasa Eesti Karskuskomitees, Eesti Liberaal-Demokraatlikus Koondises (abiesimees) ja Balti Komitees (abiesimees) jm. Ta oli Eesti Kirjanduse Seltsi auliige, Tartu Ülikooli audoktor 1998. Mark suri 2. augustil 2004 ja on maetud Rootsi. Heinrich Marki on autasustatud Eesti Rahvusfondi kuldmärgiga, Poola Vabariigi I klassi kuldteenetemärgiga, Eesti Vabariigi Riigivapi II klassi teenetemärgiga.
Artur Mägi
Vabadussõjas vabatahtlik õppursõdur, Särgvere algkooli õpetaja 1923–1924, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna seminari abijõud 1930–1937, ajakirja "Õigus" toimetuse sekretär ja tegevtoimetaja 1930–1938, Tartu Ülikooli õppeülesandetäitja 1935–1938, assistent 1938–1940. Rahvuskogu peasekretär II–XII 1937, Riigikantselei peasekretär I-IV 1938, Riiginõukogu peasekretär IV 1938–1940, Vabariigi Presidendi ja Riigikogu valimiste peakomitee peasekretär 1938–1940. Mobiliseeriti Punaarmeesse VIII 1941, pääses N. Liitu viimisest laeval "Eestirand" selle vigastamise tõttu sakslaste poolt, nn. Eesti Omavalitsuse majandusdirektooriumi juriidiline peanõunik 1941–1944. Põgenes 1944. aasta septembri lõpul Rootsi, alul arhiiviassistent, 1947. aastast kuni pensioneerumiseni riikliku stipendiaadina Uppsala Ülikooli riigiteaduse instituudi assistent. Eesti Teadusliku Instituudi riigi- ja haldusõiguse lektor 1953–1963. Võttis osa Eesti Rahvusfondi, Eesti Komitee ja Eesti Rahvusnõukogu tegevusest. Artur Mägit on autasustatud Eesti Vabariigi Põhiseaduse mälestusmärgi (Uue Põhiseaduse mälestusmärgi) I klassi ja Kaitseliidu Valgeristiga.
Riigisekretär 1944. aasta 18 septembrist kuni 15. jaanuarini 1945 ning 18. detsembrist 1949 kuni 11. jaanuarini 1953. Töötas Tallinnas vandeadvokaadi Arnold Susi abina 1932–1938, vandeadvokaadina 1938–1944, Riigikogu V koosseisu liige 1933–1937 Ühinenud põllumeeste ja asunike rühmas, Eesti Ühistegelise Liidu sekretär 1935–1936, Maatööliste ja Väikemaapidajate Koja esimees 1936–1940, Ühistegevuskoja juriskonsult 1937–1940, Riigi Majandusnõukogu II abipresident 1937–1938, taluomanik Rapla vallas ja vallavolikogu liige, Riigivolikogu kandidaat 15. ringkonnas 1938, Eesti Rahvapanga juhatuse liige, Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisuse juriskonsult 1941–1944, Saksa okupatsioonivõimude poolt tagaotsitav IV–IX 1944. Põgenes septembri lõpul 1944 Rootsi, ametnik Stockholmis 1944–1972, alul arhiivitööline, siis Riigimaade valitsuse revisjoniosakonnas, hiljem büroodirektor majandusosakonnas. Eesti Rahvusnõukogu asutajaid ja peasekretär 1947–1951, kuulus Eesti Komitee asemikekogusse (a-ni 1953), Eesti Rahvusfondi esinduskogusse, oli Eesti Laenu-Hoiu Ühisuse juhatuse liige. Helmut Maandit on autasustatud Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgiga.
1920. aasta 5. jaanuaril nimetati Karl Johannes Terras Vabariigi Valitsuse asjadevalitsejaks. 21. detsembril 1920 nimetati seoses põhiseaduse jõustumisega Vabariigi Valitsuse Kantselei Riigikantseleiks ning asjadevalitseja riigisekretäriks. Riigisekretäri ametikohal töötas Terras 1940. aastani, olles ainus kõrgem riigiametnik, kes püsis oma ametikohal omariikluse kaks aastakümmet. Aastatel 1927–1940 oli Terras Kaitseliidu Toompea malevkonna pealik. Aastatel 1934–1940 korraldas ta Eesti Spordi Keskliidu esimehena spordielu. Kuulus 1936. aastal põhiseaduse koostamise komisjoni, 1937. aastal esindas riigivanemat ja valitsust Rahvuskogu komisjonides põhiseaduse projekti läbivaatamisel, 1938. aastal nimetati Riiginõukogu liikmeks. Terras kuulus Estonia teatriseltsi juhatusse, oli EÜS Põhjala liige ning muusikaseltsi Edu auliige. Karl Johannes Terrast autasustati Eesti Punase Risti mälestusmärgi II järgu II astme teenetemärgiga, Kotkaristi V klassi teenetemärgiga, Eesti Punase Risti mälestusmärgi I järgu II astme teenetemärgiga ja Kotkaristi I klassi teenetemärgiga.
Theodor Andreas Käärik sündis 10. novembril 1889 Viljandi vallas Karksi külas kooliõpetaja Andres Kääriku ja tema abikaasa Leena pojana. Hariduse omandas ta Pärnu gümnaasiumis (1905―1910), Moskva Ülikooli õigusteaduskonnas (1910―1911 ja 1912―1914) ning Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas (1916―1917). Juba 1917. aastal töötas ta Eesti Rahvuskongressi Eesti Ajutise Maavalitsuse rahandusosakonna sekretärina. 11. novembril 1918, samal päeval, kui võim Tallinnas läks üle Ajutisele Valitsusele, asutati ka Riigikantselei eelkäija ― Ajutise Valitsuse Kantselei. Esimeseks ametisse nimetatud asjadevalitseja kohusetäitjaks sai Theodor Käärik. Käärik oli Ajutise Valitsuse asjadevalitseja 12. novembrist 1918 kuni 18. novembrini 1919. Ta vabastati ametist seoses Asutava Kogu liikmeks valimisega. Pärast seda, kui aprillis 1919 oli kokku kutsutud Asutav Kogu ja ametisse kutsutud valitsus, nimetati Ajutise Valitsuse Kantselei ümber Vabariigi Valitsuse Kantseleiks. Aastatel 1920―1923 töötas Käärik tollel ajal erakordselt vastutusrikkal Riigikassa Peavalitsuse juhataja ametikohal. Käärikut võib seega pidada Eesti üheks informeeritumaks isikuks Eesti Vabariigi algusaastatel. 1923. aastast kuni surmani 1940. aastal töötas Käärik Riigi Trükikoja juhatajana. Theodor Käärik oli EÜS Põhjala liige ning kuulus Tööerakonda. Käärik suri 51-aastasena 3. detsembril 1940. Käärikut on austasustatud Punase Risti II järgu II astme mälestusmärgiga ja Valgetähe II klassi teenetemärgiga. Täname: Mart Orav, Jaan Isotamm, Toomas Hiio, Enn Nõu, Ivo-Manfred Rebane, Jaak Maandi |
|
Aino Lepik on sündinud 28. oktoobril 1961. aastal Stockholmis Asta ja Kalju Lepiku peres. Aino Lepik on lõpetanud Stockholmi Eesti algkooli ning Stockholmi Prantsuse gümnaasiumi. Ta on õppinud Inglismaal Surrey ülikoolis ning lõpetanud Stockholmi ülikooli õigusteaduskonna 1987. aastal. Aastatel 1987 – 1990 töötas Aino Lepik juristina Örebro halduskohtus ning 1990 – 1992 prokurörina Stockholmi prokuratuuris. 1993 – 1994 töötas Aino Lepik Vabariigi Valitsuse õigusnõunikuna, aastatel 1994 – 1997 Välisministeeriumi juriidilise osakonna inimõiguste büroo juhatajana ning aastatel 1997 – 1999 Välisministeeriumi juriidilise osakonna peadirektorina.
Uno Veering sündis 27. oktoobril 1949 Harjumaal. 1978. aastal lõpetas ta kiitusega Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, misjärel on töötanud Tallinna Linna Täitevkomitees juristina, osakonnajuhatajana ja täitevkomitee sekretärina; Ülemnõukogu Presiidiumis juriidilise osakonna juhatajana, Harju abimaavanemana, riigiministrina (1992. aastal), Eesti Sotsiaalpanga juhatuse aseesimehena ning Tallinna abilinnapeana. 
Ülo Kaevats sündis 29. septembril 1947. a. Hiiumaal, Kassaris. 1972. aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli füüsiku-teoreetikuna ja individuaalprogrammi alusel teadusfilosoofina. Ülo Kaevats on töötanud Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi teaduri ja filosoofia sektori juhataja kohusetäitjana (1973-1981), Teaduste Akadeemia filosoofiakateedri dotsendina (1981-1989) ja Eesti Entsüklopeedia peatoimetajana (1989-1992; 1995-2000). 
Arved Ruusa (Ruus) sündis 28. augustil 1900 Tartumaal Vana-Kuuste vallas Ebrol ning suri 15. detsembril 1992 Stockholmis. Vanemad: talunik Jaan Ruusa (1850) ja Mari Ruusa (s. Petulai). Abiellus 1937 Veronika Kallasega (1912). Lapsed Ene (1940) ja Jaan (1952). Õppis Vana-Kuuste ministeeriumikoolis 1912 – 1915, H. Treffneri gümnaasiumis Tartus 1915 – 1918, Tartu kommertsgümnaasiumis 1920 – 1924, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas 1924 – 1933, Eesti Politseikooli kõrgemas klassis 1927 – 1928. Eesti Üliõpilaste Seltsi liige. 
Heinrich Mark sündis 1. oktoobril 1911 Võrumaal Kõlleste (Krootuse) vallas Otsal talunik August Margki (1883 – 1955) ja Anna Karoline Margki (s. Raig; 1887 – 1945) peres ning suri 2. augustil 2004 Stockholmis. 
Artur (Arthur) Mägi sündis 29. augustil 1904 Järvamaal Väinjärve vallas Ramma külas ning suri 9. novembril 1981 Uppsalas. Isa koolijuhataja August M. (Undla vallast), ema Sophie Mägi (s. Bötker). Abiellus Lydia Taeverega (1900 – 1984). Lõpetas Paide Poeglaste Gümnaasiumi 1923, õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust 1923-1929, mag. jur. 1935. ÜS Raimla liige ja auvilistlane. 
Helmut Maandi (Maantee) sündis 5. juunil 1906 Harjumaal Rapla vallas Alumõisas veskirentniku (hiljem taluomaniku) Mart Maandi ning Mari Maandi (s. Vultmann) peres ning suri 27. oktoobril 1990 Stockholmis. Abielus Carina Maria Paaliga (s. 1913). Peres kolm last: Jaak (s. 1936), Anne-Katrin Callius (s. 1939) ning Mart (s. 1950). Õppis Raplas J. Küllmannide eraalgkoolis, J. Westholmi gümnaasiumis Tallinnas 1917–1925 ning õigusteadust Tartu Ülikoolis 1925–1932. EÜS Põhjala liige. Eesti Vabariigi Rahvuskomitee liige alates märtsist 1944. 
Karl Johannes Terras sündis 9. septembril 1890. aastal Vaivara vallas taluomanikust vallakirjutaja Aleksander Terrase ja Marie Terrase (s. Säkk) pojana. 
|