Koordinaator: MTÜ K. Pätsi muuseumi tegevusjuht Tiina Saksakulm, 5302 6808, [email protected] 

Taust: riigivanem oli Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse kohaselt isik, kes oli nii riigipea (tänane president) kui ka valitsusjuht (tänane peaminister). Aastatel 1920 kuni 1934 oli Eesti Vabariigil kokku 10 riigivanemat: Ants Piip, Konstantin Päts, Juhan Kukk, Fridrich Akel, Jüri Jaakson, Jaan Teemant, Jaan Tõnisson, August Rei, Otto Strandman, Kaarel Eenpalu. 1934. aasta võimupöörde tulemusel riigivanemat ei valitud, tema ülesandeid täitis K. Päts peaministri, hiljem riigihoidjana. Vabariigi Presidendi institutsioon asendas 1938. aastal riigivanema institutsiooni.

Eesti Vabariigi okupeerimisel 1940. aasta juunis asuti koheselt kõrvaldama põhiseaduslikke riiklikke institutsioone ja nii endiseid kui ametisolevaid ametiisikuid. Endised riigivanemad olid okupatsioonivõimule suureks ähvardavaks ohuks, kuna nende iseteadvus, sõna- ja majandusjõud, tutvuskond ning organiseerimisvõime võimaldas mõjusat ja tulemuslikku vastupanu osutada. Seepärast asuti arreteerima esimeste seas just endiseid riigivanemaid, esmalt Teemant, seejärel Eenpalu, Päts, Kukk, Akel, Tõnisson jne. Ainsana, ja sedagi vaid okupatsioonivõime ninapidi vedades, õnnestus August Reil vabasse maailma pääseda. Kümnest riigivanemast 9 tapeti või suri repressioonide tõttu. Ükski arreteeritud riigivanematest ei murdunud, ükski neist ei tunnistanud end süüdi absurdsetes süüdistustes ning nad hukkusid märtritena Eesti Vabariigi iseseisvuse altaril. Endiste riigivanemate mälestus ja pärand andis kogu rahvale, nii kodu- kui välismaal sisemist jõudu ja usku Eesti põhiseadusliku korra taastumisse.

Reil kui Eesti Vabariigi Asutava Kogu juhi, endisel riigivanemal ja O. Tiefi valitsuse ainsal vabal liikmel lasus kohustus ja ülesanne koostöös peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes Jüri Uluotsa ning riigisekretär Helmut Maandiga panna alus Eesti Vabariigi põhiseadusliku võimu kestmisele väljaspool okupeeritud Eestit.