Vaata vastupanuvõitlusega seotud saateid ERRist
II maailmasõda tõi Eestile okupatsiooni
Stalin-Hitleri ehk Molotov-Ribbentropi pakt 1939 seadis kursi maailmasõja puhkemisele
Saksamaa ja NSV Liit sõlmisid 23. augustil 1939 mittekallaletungilepingu. Lepingu salajane lisakokkulepe jaotas mõjupiirkonnad Ida-Euroopas. Leping võimaldas nii Saksamaal kui ka NSV Liidul rünnata Poolat ja seda sündmust peetakse Teise maailmasõja alguseks.
15. septembril oli Tallinnas kui neutraalse riigi sadamas varju otsinud Poola allveelaev Orzeł. 18. septembril, päev pärast NSV Liidu kallaletungi Poolale, põgenes allveelaev Tallinnast ja jõudis lõpuks Inglismaale. Sellest sai NSV Liidu ettekääne nõuda punaarmee baaside paigutamist Eesti territooriumile. Eestisse toodi lepingu järgi 25 000 punaväelast, lisaks abipersonal, mis ületas tunduvalt Eesti tegevväe suurust. Baaside paigutus ja rajamine halvas oluliselt Eesti kaitsevõimet.
NSV Liidu ultimaatumile järgnes 17. juunil 1940 Eesti okupeerimine
14. juunil alustas punaarmee Eesti ranniku blokaadi, samal päeval tulistati alla Helsingi-Tallinna liinilennuk Kaleva. 16. juunil esitas NSVLi välisminister Vjatšeslav Molotov Moskvas Eesti saadik August Reile ultimaatumi, nõudes sõjalise invasiooniga ähvardades punaarmee Eestisse lubamist ja valitsusevahetust. Eesti okupeeriti ligi 100 000 punaväelasega 17. juunil 1940.
Võimuvahetust ei võetud legitiimsena ei Eestis ega välismaal. Näiteks puhkes 21. juunil 1940 punaarmeelaste ja sideväelaste vahel Raua tänaval tulevahetus ja ka Eesti diplomaadid keeldusid kodumaale naasmisest. 23. juulil 1940 teatas USA aseriigisekretär Sumner Welles, et USA ei tunnusta Balti riikides jõuga toime pandud muutusi.
Kohe pärast okupeerimist hakkasid julgeolekuorganid arreteerima rahvuslikult meelestatud isikuid. Kokku arreteeriti 1940. a juunist kuni 1941. a oktoobrini u 9400 inimest, neist tapeti umbes 2000. Neile ohvritele lisandus umbes 10 000 inimest, kes viidi ära massiküüditamise käigus 14. juunil 1941.
Suvesõda 1941 aitas lõpetada nõukogude okupatsiooni Eestis
Nõukogude repressioonid, eriti aga 1941. a juuni massiküüditamine, ning 1941. a juuli ja augusti mobilisatsioonid Punaarmeesse kutsusid esile relvastatud vastupanu. Metsavendlus kui liikumine sai massiliseks 1941. a suvel. Pärast sõjategevuse algust Saksamaa ja NSV Liidu vahel jättis punaarmee Lõuna-Eesti maha ning rinne peatus Kesk-Eestis.
Tekkinud võimuvaakumis võtsid metsavennad paljudes Lõuna-Eesti valdades võimu, heiskasid Eesti lipud ja taastasid omavalitsused. Olulisemad sõjalised operatsioonid, milles osalesid metsavennad, olid Audru lahing ja Tartu lõunapoolse osa hõivamine, metsavendade üksused osalesid ka Tallinna hõivamise operatsioonil.
Sõjaliselt organiseeritud ja juhitud ning vähemalt osaliselt relvastatud metsavendade salkade liikmete arvuks hinnatakse u 12 000, nendest langes vähemalt 561. Suvesõja tsiviilohvrite arv ulatus üle 2000.
Natsi-Saksamaa ei lubanud taastada Eesti iseseisvust ja okupeeris ise Eesti 1941-1944
22. juunil 1941 alustas Saksamaa sõda NSV Liidu vastu. Eesti piiri ületas Wehrmacht 7. juulil 1941, Mandri-Eesti vallutati septembri alguseks, saarte vallutamine lõppes 21. oktoobril. Saksamaa ei kavatsenud NSV Liidu poolt 1940. a okupeeritud riikide iseseisvust taastada. Balti riigid ja Valgevene anti tsiviilokupatsioonivõimu alla. Kindralkomissari juures tegutses kohalik haldusaparaat – Eesti Omavalitsus Hjalmar Mäe juhtimisel.
Poliitilisi repressioone juhtis okupeeritud aladel, ka Eestis, Heinrich Himmleri SS ja politseisüsteem. 1942. aasta alguseks hävitati kõik ligi 1000 Eestisse jäänud juuti, lisaks veel ca 8000 muud Eesti elanikku. Põhiliseks mitte-rassilisteks süüdistusteks oli koostöö Nõukogude režiimiga. Saksa okupatsiooniaastatel hukati Eestis paiknenud koonduslaagrites ka mujalt Euroopast sinna toodud juute, kokku umbes 7500-7800 inimest.
Eestil õnnestus taastada iseseisvus mõneks päevaks 1944
Kolmas tee nägi ette Eesti iseseisvuse taastamise
Eesti oli II maailmasõja keerises okupeeritud ning põhiseadusliku Eesti kõige realistlikumaks välispoliitiliseks suunavalikuks oli kas Nõukogude Liit või Saksamaa. Mõlemad tähendasid iseseisvuse kaotust ja ulatuslikke repressioone. Kuid leidus ka kolmas, pigem idealistlik kui realistlik tee, mis nägi ette iseseisvuse taastamist toetudes demokraatlikele lääneriikidele.
Esimesed avalikult „kolmanda tee“ valijad olid välismaal viibivad Eesti diplomaadid, kes 1940. aasta suvel ei tunnustanud riigi okupeerimist ja annekteerimist NSVL, hiljem Saksamaa poolt. Kodu-Eestis sai hakata esimesi reaalseid samme iseseisvuse taastamiseks astuma 1944. aastal, kui tekkis lootus Saksa okupatsiooni peatsele lõpule. Veebruaris loodi sel eesmärgil Rahvuskomitee. Ehkki kevadel arreteeriti ligi 500 Rahvuskomiteega seotud isikut, valmistati järjekindlalt ette põhiseadusliku Vabariigi Valitsuse moodustamist ja Eesti sõjalist kaitsmist.
1944. a aprillis kutsus Eesti Vabariigi viimane okupatsioonide-eelne seaduslik peaminister Jüri Uluots kokku valimiskogu. Põhiseaduse järgi kuulusid valimiskogusse peaminister, sõjavägede ülemjuhataja või juhataja, Riigivolikogu esimees, Riiginõukogu esimees ja Riigikohtu esimees. Valimiskogu nentis, et Eesti ei ole oma õigust suveräänsusele okupatsioonidega kaotanud. Valimiskogu, samuti Rahvuskomitee tunnistas peaminister Uluotsa põhiseaduse järgi Vabariigi Presidendi ülesannetes olevaks.
18. septembril 1944, päev pärast Saksa sõjavägede tagasitõmbamise otsust, nimetas peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots ametisse uue Eesti Vabariigi Valitsuse.
Otto Tiefi valitsus väljendas loetud päevadel 1944 Eesti rahva kustumatut iseseisvustahet
Vabariigi Valitsuse juhiks ja siseministriks nimetati Otto Tief, kohtuministriks Johannes Klesment, välisministriks August Rei, sõjaministriks Johan Holberg, rahaministriks Hugo Pärtelpoeg, kaubandus-tööstusministriks Rudolf Penno, põllutööministriks Kaarel Liidak, teedeministriks Johannes Pikkov, sotsiaalminister Voldemar Sumberg, haridusminister Arnold Susi ja (portfellita) minister Juhan Kaarlimäe. Riigikontrolöriks nimetati Oskar Gustavson ja riigisekretäriks Helmut Maandi.
Vabariigi Valitsus kogunes Eesti Maapanga hoonesse esimesele istungile 19. septembril. Valitsusjuht luges ette deklaratsiooni, mis teatas Rahvuskomitee likvideerimisest ning valitsuse tegutsemahakkamisest. Võeti vastu otsus raskelt haige presidendi kohusetäitja Jüri Uluotsa Eestist evakueerimise kohta.
Vabariigi Valitsuse 20. septembri istungil andsid valitsuskabineti liikmed pühaliku vandetõotuse. Otsustati Riigi Teatajas avaldada Vabariigi Valitsuse deklaratsioon, milles anti teada Eesti riikliku iseseisvuse taastamisest ja valitsuse moodustamisest, kuulutati Eesti käimasolevas sõjas neutraalseks ja protestiti Punaarmee sissetungi vastu. Deklaratsioon tehti teatavaks ka raadio kaudu.
Narva alt taanduvad Eesti üksused olid lahingutes segamini paisatud ja side nendega oli katkenud. Seetõttu tuli loobuda pealinna kaitseplaanidest. Vabariigi Valitsuse 21. septembri 1944 õhtusel istungil otsustasid valitsuskabineti liikmed lahkuda Tallinnast. Valitsus pidas viimase istungi Põgari-Sassi palvemajas Läänemaal, otsustati lahkuda Eestist ning jätkata võitlust vaba Eesti eest eksiilis.
Soomepoisid tulid võitlema vaba Eesti eest
Soovimatus võidelda Natsi-Saksamaa eest massiliselt noori mehi 1943. aastal Soome, kus põgenenutest formeeriti seal eesti jalaväerügement (JR 200). Rügement võitles Soome Jätkusõjas 1944. a suvel Karjala Kannasel.
1944. a augustis kutsus Rahvuskomitee soomepoisid vaba Eesti eest võitlema. Eestisse saabunutest moodustati kaks pataljoni, millest üks saadeti Emajõe rindele, kus see oma vaprusega silma paistis; teist pataljoni ei jõutud rindele saata. Küll aga osutasid soomepoisid relvastatud vastupanu taganevatele sakslastele, kes üritasid neid Saksamaale evakueerida.
Soomepoiste üldarvuks hinnatakse umbes 3500. Nad esindasid nn kolmandat teed – mehi, kes võitlesid Eesti iseseisvuse taastamise eest ega soovinud sõdida ei Saksa väes ega Punaarmees.
Ebavõrdses võitluses astusid pitkapoisid punaarmeele vastu Tallinnas ja Harjumaal
Eestisse 1944. aastal naasnud eruadmiral Johan Pitka asus organiseerima üksust, mille eesmärgiks oli toetada Eesti iseseisvuse taastamist ning Tallinna kaitsmist. Teade sellest, et admiral Pitka organiseerib Nõukogude vägede pealetungile vastupanu, levis kulutulena üle Eesti, leides imetlust ning võitlustahteliste meeste innustunud järgimist üleskutsele.
Paraku tegid sakslased selle tegevusele takistusi, korjates ära relvi ning vangistades üksuse liikmeid. Pitka mehed pidasid Tallinna kaitstes mitu lahingut, misjärel taganeti Läänemaale. Kosel toimunud relvakokkupõrkes Nõukogude vägedega osales ka 72-aastane Pitka ise. Punaarmee pealetungi pidurdamine seal oli hädavajalik, et võimalikult paljud paadipõgenikud jõuaks pageda üle mere Rootsi.
Eksiilvalitsus oli üks riikliku järjepidevuse hoidjatest
Pärast Uluotsa surma 1945. a jaanuaris läksid peaministri Vabariigi Presidendi ülesannetes kohustused põhiseaduse järgi üle valitsuse vanimale liikmele August Reile, kes 12. jaanuaril 1953 nimetas ametisse nüüd juba pagulasvalitsuse uue koosseisu. Mõne valitsusliikme surres või muudel põhjustel ametist loobudes nimetati asemele uus. Pärast Rei surma 1963 sai uueks peaministriks presidendi ülesannetes Aleksander Varma, 1971 Tõnis Kint ja lõpuks Heinrich Mark. Pagulasvalitsuse viimane peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes Heinrich Mark andis 1992. a oktoobris oma volitused üle vast valitud presidendile Lennart Merile.
1940–1991 kandsid õiguslikku järjepidevust ka Eesti välisesindused USAs, Ühendkuningriigis ja teistes riikides. Välisesinduste välja antud Eesti Vabariigi passe tunnustati reisidokumendina rahvusvaheliselt.
Põgeneti läände ja nõuti lääneriikidelt okupatsiooni mittetunnustamise jätkamist
1944. aasta sügisel põgenes Eestist Saksamaale ja Rootsi umbes 70 000 eestlast. Sihtkohamaal paigutati nad põgenikelaagritesse. Rootsis toimus põgenike kohalikku ühiskonda integreerimine kiiremini, kuid sõjas laastatud Saksamaal tuli paljudel jääda laagritesse 1940. aastate lõpuni. Paljud lahkusid kodumaalt lootusega olukorra normaliseerudes peagi naasta.
Põgenike hulgas olid esindatud kõik sotsiaalsed ja vanuselised rühmad. Teadaolevalt oli põgenike seas arvuliselt enim nooremas keskeas olevaid inimesi ja lapsi. Saksamaale ja Saksamaa okupeeritud aladele jõudis kokku ligi 40 000 eestlast, Rootsi umbes 27 000 eestlast. Mõne aasta möödudes asus suur osa põgenikest ümber teistesse riikidesse üle kogu maailma. Suuremad eestlaste kogukonnad kujunesid välja Rootsis, USAs, Kanadas, Suurbritannias, Austraalias.
Eestist põgenenud inimesed koondusid mitmetesse ühendustesse ja kiiresti tekkis ülemaailmne väliseesti organisastioonide võrk. Välisvõitlust juhtis Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu. Ühiste välispoliitiliste aktsioonide rahastamiseks kutsuti ellu Eesti Rahvusfond. Välisvõitluse tõhustamiseks tehti koostööd läti, leedu, aga ka ukraina, valgevene, poola, tšehhi ja ungari pagulastega.
Eesti okupeeriti ligi 50 aastaks, kuid vastupanu kestis kuni iseseisvuse taastamiseni
Punaarmee ei hoolinud Eesti iseseisvusest ja okupeeris maa ligi 50 aastaks
Sõjategevus oli jõudnud uuesti Eesti pinnale juba 1944 veebruaris. Veristes lahingutes suudeti punaarmee edasitung Narva rindel peatada, kuid Kirde-Lätis lähtuv pealetung murdis rindejoone läbi. Iseseisvust taastaval Eestil ei olnud piisavat sõjalist jõudu agressioonile vastu seista ning 24. novembriks 1944 oli terve Eesti taas NSV Liidu poolt okupeeritud.
Nõukogude võimu vägivallapoliitika oli mitmekesine ja suunatud erinevate elanikkonnakihtide vastu eesmärgiga allutada ühiskond täielikult oma kontrollile. Juba 1944. aastal algasid Eestis massilised arreteerimised ning nende saatmine vangi- ja sunnitöölaagritesse. Represseeritute arv oli aastatel 1944-1954 ligikaudu 30 000. Nõukogude võimu taaskehtestamisse suhtus suurem osa eestlasi pikka aega eitavalt, mis väljendus nii passiivses kui ka aktiivses vastupanus okupatsioonirežiimile.
Metsavennad osutasid relvastatud vastupanu ligi kümme aastat
1944. aasta lõpuks varjas end nõukogude võimu eest arvatavalt ca 30 000 inimest. 1945. aasta kevadel alustasid metsavendade salgad üle Eesti relvastatud vastuaktsioone. Maapiirkondades oli tegelik võim sageli metsavendade käes.
Saatuslikuks kujunes metsavendlusele 1949. aasta märtsiküüditamine. Talumajapidamiste julm likvideerimine, küüditamine ja sundkolhoseerimine kahandas oluliselt metsavendade toetajaskonda. 1953. aastaks suutis nõukogude võim aktiivse relvastatud vastupanu maha suruda. Metsavendluse jõud hääbus ka lootusetusetunde tõttu, sest välisabi ei olnud loota.
Selles kangelaslikus vabadusvõitluses hukkus ligikaudu 2000 metsavenda, tuhanded arreteeriti ja veeti Siberi vangilaagritesse. Pärast 1953. aastat muutus metsavendlus aina harvemaks, kuid üksikud mehed pidasid vastu veel aastakümneid. Eesti viimase metsavennana tuntud August Sabbe langes Võrumaal arreteerimiskatsel 1978.
Koolinoored väljendasid Eesti iseseisvuse taastamise soovi
Vastupanus osalesid ka koolinoored, kes levitasid lendlehti ja rebisid maha okupatsioonisümboleid. Eesti Vabariigi aastapäeval heisati raskesti kättesaadavatesse kohtadesse rahvuslipud. Lisaks seadsid organisatsioonide liikmed endi sihtideks side loomise välisriikidega, relvastuse ja varustuse hankimise ning metsavendade igakülgse abistamise. Koolides üritati välja selgitada Nõukogude julgeoleku agente ja koguda andmeid vaenlase arvukuse ja tegevuse kohta.
Sõjajärgseil aastail moodustatud salaorganisatsioonide tugev rahvuslik meelsus kajastus ka nenede nimedes: "Eesti Vabaduse Eest," "Vaba Eesti," "Sini-Must-Valge" jne. Karmide repressiivmeetmetega suutis Nõukogude võim põrandaaluste organisatsioonide tegevuse 1960-ndateks aastateks lõpetada.
Dissidendid osutasid okupeerimise ebaseaduslikkusele ning nõudsid iseseisvuse taastamist
1960. aastate teisest poolest asendasid senist põrandaalust noorsooliikumist eripalgelised demokraatlikud liikumised. Lähtuti tõsiasjast, et ükski ikestatud rahvas ei ole võimeline iseseisvust saavutama üksinda võideldes ja jõuti ka veendumusele, et Eesti iseseisvumine on rahvusvaheline küsimus. Sellele veendumusele aitas kaasa ka pagulasorganisatsioonide aktiivne tegevus Balti küsimuse tõstatamiseks rahvusvahelisel areenil (ESTO-d, kiri ÜRO peasekretär Kurt Waldheimile).
1970. aastatel suundus vastupanu avalikku sfääri, mille peamisteks vahenditeks said avalikud kirjad ja pöördumised võimuorganitele, rahvusvahelistele organisatsioonidele ning välisriikide valitsustele. Üheks põrandaaluseks tegevussuunaks kujunes inimõiguste rikkumiste faktide väljaselgitamine ja dokumenteerimine, tõepärase teabe kogumine Eesti NSV-s valitsevast olukorrast ning kogutud materjalide toimetamine Läände pagulasorganisatsioonidele avalikustamiseks.
Eesti iseseisvus taastati rahvuslikul üksmeelel ja järjepidevusel
Rahvamassid väljendasid vägivallatut protesti okupatsioonivõimu suhtes
1987. a kevadel vallandus ulatuslik protestikampaania ehk nn fosforiidisõda. Okupatsioonivõimu hambutu reageering päädis lisaks keskkonnakaitselisele teemadele ka poliitiliste ja majanduslike teemade tõstatumisega. Varasuvel vallandus kontsertide ja ühislaulmiste sari, mis omandas massilise rahvaliikumise mõõtme ja mida hakati nimetama laulvaks revolutsiooniks. Jõudu hakkas koguma ka rahvamasside iseseisvuse taastamisele orienteeritud liikumine.
Baltimaade iseseisvusmeelsete jõudude eriliseks massiürituseks kujunes MRP sõlmimise 50. aastapäeval toimunud Balti kett, kus kaks miljonit inimest moodustasid elava keti Tallinnast Riia kaudu Vilniuseni, demonstreerides sel viisil maailmale oma iseseisvuspüüdlusi.
Iseseisvus taastati õigusliku järjepidevuse alusel
Eesti taasiseseivumisele de facto andis tõuke riigipöördekatse ehk nn augustiputš Moskvas 1991. aasta augustis. 20. augustil 1991 võttis Eesti ülemnõukogu Eesti Kongressi täidesaatva organi Eesti Komiteega kooskõlastatult vastu otsuse Eesti iseseisvusest, mille järgi taastati juriidiliselt 1918. aastal asutatud ja 1940. aastal NSV Liidu poolt okupeeritud Eesti Vabariik. 20. augusti otsusele järgnes kiiresti diplomaatiliste suhete taastamine mitmete riikidega või Eesti Vabariigi tunnustamine paljude maailma riikide poolt.
Augustiputši läbikukkumist ära kasutades saavutasid iseseisvuse kõik liiduvabariigid. NSV Liit lakkas sisuliselt olemast ning lõpetas sama aasta lõpus ka ametlikult oma eksistentsi. Sellega lõppes ligi pool sajandit kestnud Ida-Euroopa ja maailma suur vastasseis.
test
Viimati uuendatud 14.09.2026
