Ametniku Euroopa Liidu käsiraamat

Juhised on käitumisjuhend Eesti seisukoha esitamiseks konkreetsete küsimuste puhul, mitte arutelu all oleva eelnõu ümberjutustus. On oluline, et juhised oleks konkreetsed, selged, lühikesed ja hästi struktureeritud. Üldjuhul peab juhiseid kasutama keegi teine ning seda asjaolu tuleb juhiste koostamisel alati silmas pidada, mh konsulteerides juhiste koostamise ajal juhise kasutaja või tema nõunikuga (Coreperi istungite puhul vastavalt Antici või Mertensiga ja PSC puhul Nicolaidisega) ning esinduses teema eest vastutajaga. 

Põhipunktid, mida juhiste kirjutamisel peaks meeles pidama, on järgmised:

• Koosolekukeskne lähenemine. Juhised peavad arvestama päevakorrapunkti arutelu eesmärki. Koosoleku alusdokumenti tuleb hoolikalt analüüsida ning varasemaid juhiseid ajakohastada. Näiteks kui eesistuja saadab eelnevalt konkreetsed küsimused eri alternatiivsete lahenduste kohta, mille kohta ta koosolekul delegatsioonide arvamusi ootab, siis tuleb neile kindlasti ka vastata. 
• Arvestage juhiste kasutajaga ja sõnastage instruktsioon selgelt. Juhiste põhjalikkus, üldisus või tehnilisus sõltub sellest, kellele juhised on mõeldud (ekspert, erialadiplomaat, suursaadik, minister) ning kes on kuulajaskond. Koostaja peaks arvestama, et seisukohta peavad esitama inimesed, kes ei pruugi olla vastava ala eksperdid ning seisukohta kuulavad inimesed, kellel ei pruugi olla väga head arusaama Eesti siseriiklikust olukorrast. Suunisest „sõnavõtt vajadusel ja liikmesriikide arutelu korral eelnõu artiklite juures“ on kasu vaid siis, kui juhiseid kasutab ekspert, kes suudab arutelu käiku jälgida.
• Seisukoht peab olema põhjendatud. Miks me midagi toetame/vastustame? Põhjendustesse võiks olla lisatud fakte, viidatud teaduslikule uuringule, mõjuanalüüsidele jne. Ebaselged seisukohad või lausa väljamõeldised toovad kaasa selle, et Eesti seisukohtadega ei arvestata ning ka järgmisel arutelul suhtutakse meie sõnavõttu kahtlusega. Peame olema suuteliselt selgelt välja ütlema, miks me mingis küsimuses just nii mõtleme (vt ka käsiraamatu alapeatükki 4.2. Eesti seisukohtade esindamine: Kuidas? Kus? Millal?). Põhjendused peaksid olema esitatud loogiliselt ja selgelt. 
• Määrake läbirääkimisruum ja usaldage esindajat. Juhistega tuleb esindajale anda ette üldine, Eesti seisukohast lähtuv suund, kuhu soovime jõuda. Lisada tuleb konkreetsed küsimused ja sõnastusettepanekud üksikasjalikuma arutelu tarbeks. Olulistes küsimustes esitage selgelt see, mis on vastuvõetav ja mis mitte, samuti alternatiivid ja taganemispositsioon (näiteks „Eestile sobiv rakendamistähtaeg on kolm aastat, sest ... [põhjendus]. Juhul kui seda ei ole võimalik saavutada, siis minimaalne oleks kaks aastat, sest rakendamiseks on vaja teha … sellised ja sellised muudatused ning kulutused“).  Samuti tuleks eraldi esitada need aspektid, mida juhiseid kasutav Eesti esindaja peab tähelepanelikult jälgima ning millise arengu korral peab ta kiiresti Eesti eksperdiga/pealinnaga konsulteerima. 
• Hoidke oma aega olulisele. Kui küsimus Eestile erilist huvi ei paku, siis tuleks seda ka nii väljendada, lisades juhistesse vaid lühikese kommentaari selle kohta, millega on tegemist ja miks Eestil huvi ei ole. Samas kui on teada, et oodata on lauaringi teemal, mis Eestile erilist huvi ei paku, siis tuleb siiski väike sõnavõtt teha kasvõi väljendades näiteks lühidal enda toetust. Kui „sõnavõtt pole vajalik“, siis ei ole mõtet kirjutada pikki juhiseid. 
• Operatiivsus ja koostöö. Juhised peavad alati sisaldama koostaja ja kooskõlastaja kontaktandmeid (sh võimaluse korral mobiiltelefoni numbrit). Koostaja peab arvestama võimalusega, et esindaja võib soovida lisainformatsiooni/täpsustusi ka vahetult enne koosolekut või selle ajal. Juhise koostamisel tuleb teha koostööd esindaja/diplomaadiga, kes juhist hiljem kasutab.
• Juhised tuleb kooskõlastada asjassepuutuvate ministeeriumide ja ELSi vastutavate nõunikega.